Väike vahepala

Kuidas meil siis läheb? Ikka hästi läheb.
Laura tegi oma esimesed sammud mõned päevad tagasi. Ei võta veel palju ette, ikka paarikaupa, aga küll see julgus tuleb. Ja siis saabki see maas roomamine läbi. Lilyl ju ka. Ta teeb ikka kõik etapid uuesti läbi koos Lauraga. Alguses roomas kõhuli, nüüd käputab vahelduseks ja ehk saame nüüd selle põrandanühkimise lõpuks selja taha jätta :)
Lily hakkas täna kasutama minu laptopi hiirt. Seda, mida näpuga tuleb ringi ajada. Nii et kui ta varem näitas mulle ekraanilt, millist videot youtube'ist vaadata, siis nüüd saab ta ise hakkama uue video käivitamisega. Nii palju muidugi ta veel ei oska, et ise sobiva video nimi sisse trükkida.
Ipadiga ei pea ma teda enam ammu aitama. Sellega saab ise oma memory mängud mängitudja puzzled kokku pandud ja samuti youtube'st videosid vaadatud. Tehnikasajandi laps.

Ja selline tore uudis täna raadiost, et järgmisel aastal tuleb Brüsselisse jälle jõulukuusk. Ja et see õudus, mis seal preagu on, võetakse kohe varsti maha. See valgusinstallatsioon on päeval ainult kõrgeja kole tellinguterida. Öösel pimedas on väheke edevam.
Aga vähemalt jäävad jõulud Brüsselisse alles, kas pole tore :)

See postitus on mammale :)

Ma pikalt ei viitsi kirjutada, õhtuks ikka nüri mis nüri.
Sellest ma juba rääkisin, et me hakkasime Septembrist käima Brüsselis Eesti koolis. See on iga teine pühapäev ja kestab tunnikese. Mängime, laulame, tantsime ja meisterdame. Viimane kord sinna sõit oli päris ehmatus, kuna tomtom suri mul ära ja pidin sõitma 'pimedast' peast. Õnneks jõudsin kohale ja jõudsin tagasi ka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Meie 'klass' on mõeldud 2-4 aastastele lastele ja rühmas on 10 last. Teine sama suur rühm käib veel koos väikeseid. Suuremaid on vist isegi rohkem. Me trügisime sinna vara, sest Lily saab 2 alles detsembri lõpus. Õnneks on ta pikka kasvu, nii et ei paista välja, et ta mitu kuud enne õiget aega kooli tuli.
Aga mammale mõeldes siis jagan Lily laulukest :) kaamera kahjuks on liiga huvitav ja tõmbab Lily tähelepanu, aga midagi ikka.

Lisaks on Lily hakanud huvi tundma numrbite ja tähtede vastu. See pole küll koolist, sest neid me seal ei õpi. Päris paljud tähed ja numbrid tunneb eksimatult ära ja oskab nimetada ka. Jalutuskäigud käivad meil autost autoni ja postkastist postkastini ja siis me loeme, mis seal kirjas on. Just nii:

 Panen portsu muid pilte ka, osad veel sellest ajast, kui meil siin soojalaine veel sügisel tuli.

 

Väss :)

Mu ainuke lugeja, Lea, päris täna jälle, et miks ma ei kirjuta :)
Oeh, ma olen õhtuks nii väsinud, et kui lapsed magama on läinud, siis viskan jalad ülesse, joon oma alkoholivaba õlut ja olen brain-dead. No ei tule seda kirjutamise vaimu peale. Päeval jälle pole sellist aega, või isegi kui oleks, siis arvuti taha istudes tuleb istub Lily mulle sülle ja hakkab ise toksima. Ta on meil üldse väga tehnikahuviline, issi suureks meelehärmiks. Issile meeldiks, kui lapsed mängiksid ainult mänguasjadega. Aga lapsed tahavad teha seda, mida suured ees teevad. Järelikult tahavad nemad (no Laura veel mitte) ka arvutit vaadata. Ja iPadi ja iPhone'i ja fotokast pilte ja kaamerast videosid. Lily opereerib ipadi ja iphone'iga suhteliselt vabalt. Oskab sisse lülitada, teab, kuidas piltideni jõuda ja neid sirvida. Oskab mu arvuti tööle panna. Issi oma oskab ka, aga see ei ole lubatud. Noh, ja keelatud vili on ikka magusam. Minu oma nii väga ei ahvatlegi :)
Lily on meil augusti keskelt ka mähkuvaba. Läks see suhteliselt märkamatult. Suve alguse poole, kui soojad ilmad olid ( ja neid oli ikka vähe siis), lasin tal ilma mähkuta ringi joosta. Tuli küll seda pissit siit ja sealt koristada ja vahel saime mõned ka potti ja vahel jooksis ta mul järgi, pampers käes ja kordas nõudlikult: 'Mähku, mähku.' No, siis pidin selle mähku talle jälle alla panema. Ja nii kuidagi läks, et varsti päeval enam mähkut vaja ei läinud ja mõne öö pärast jätsin selle öise ka ära, sest polnud vajadust.
Räägib ta ka palju, mõlemas keeles. Eesti keeles ikka rohkem, aga hollandi keeles tuleb ka palju juttu. Olen isegi juba 4-sõnalisi lauseid saanud. Nii et väide, et kakskeelsed hakkavad hiljem või raskustega rääkima, ei pea Lily puhul küll paika.
Nüüd hakkasime käima Lilyga ka eesti koolis Brüsselis. Toimub see iga kahe nädala tagant pühapäeviti ja rühmas on 10 last ning on selline mänguline-tantsuline keele ja suhtlemise tund. Koos on 2-4 aastased eesti lapsed. Lily on muidugi kõige noorem, sest saab 2 alles detsembri lõpus, aga ma ise nii tahtsin minna ja öeldi, et kui laps on valmis suhtlema, siis nad dokumenti ei küsi :D
Laura käib meiega kaasas, sest Paul mängib pühapäeva hommikuti jalkat.
Laura kasvab ka hoolega. Käib juba mööbli ääri mööda ringi ja on väga suur naerupall. Huvitaval kombel ta peaaegu ei võõrasta inimesi. Mingi aeg oli natuke, kui võõrastas, aga praegu tundub, et kõik meeldivad ja hirmu uute nägude ees ei ole.
Väga Lily järgi käib ja otsib tema seltskonda. Nii tore on vaadata, kui nad kahekesi midagi teevad. Õigemini Lily teeb midagi ja Laura kilkab naerda seal juures. Kui ta käima ka hakkab, siis on veel eriti vahva. Praegu, kui õues või mänguväljakul käime, siis Laura jääb osast lõbust ikka ilma. Istub kas kärus või süles. Aga Lily naudib mänguväljakuid. Kui suve alguses olid mänguväljakud meie jaoks veel 'suured', siis praegu on enamus atraktsioone ikka täies kasutuses. Ronida, liugu lasta, tasakaaluasjadel kõndida... vahet pole, kõik läheb kaubaks. Tasakaalust rääkides... tundub mulle, et Laural on väga hea tasakaalu tunnetus. Mäletan, et Lily ikka kukkus palju sellel ajal, kui hakkas ennast püsti ajama ja mööda ääri käima. Laura aga laseb ennast ilusasti istuli tagasi ja kukkunud on ainult siis, kui Lily on teda müksanud, tõmmanud või lükanud.
Ma ikka julgen veel öelda, et elu kahe väikse lapsega ei ole midagi hullu. Täitsa toimetatav, kuigi energiat nõudev. Jah, õhtuks olen väsinud, aga mis seal ikka :)

Siis kui me puhkamas käisime

Juuni lõpus juba tegelikult käisime Prantsusmaal nädalakese suvitamas. Noh, suvitamas ei ole just kõige õigem sõna, kuna suvi polnud siis veel jõudnud :)
Kuna Lily ja Laura alles nii väikesed, siis ei tahtnud mingit suurt rändamist ette võtta. Läksime 3tunni autosõidu kaugusele, Picardie regiooni sellisesse väikesesse armsasse külakesse (Eesti mõistes ilmselt ikka linnakene) nagu Fort-Mahon-Plage. Mulle meeldis, pisike koht, peatänav läks otse randa välja. Rentisime seal ühe väikese majakese. Pierre vacancies on firma, mis maju ja apertemente rendib ning seal oli päris suur ala just puhkajatele ehitatud. Kõrval kohe golfiväljak, 18 auguga ja pidavat olema Prantsusmaa 10 raskeima raja hulgas. Lisaks oli seal ka veepark, väike mänguväljak ja minizoo lastele, paadi jm rendid.
Kohale jõudsime ilusasti, lapsed magasid suurema osa teest ja oli hea rahulik sõita. Majake oli tõesti pisike, väike kööginurk, söögi- ja elutoakesega ning kaks magamistuba ja vannituba. Kõik oli väga heas korras ja peaagu uus. Köögitehnika oli kõik olemas, uus ja ökonoomne;,muuhulgas leidus köögivarustuse seas isegi austrinuga ja salatikuivataja.
Järgmisel päeval sadas, siis me midagi suurt ei teinudki, otsisime supermarketit ning lõpuks selle lähimast linnast leides pidime tõdema, et sarnaselt Belgiale on ka Prantsusmaal pühapäeval kõik kinni. Siis jalutasime vihmast hoolimata oma küla kirbuturu läbi ja ostsime Lilyle väikse nukuvankri. Ta nii uhkelt lükkas vihmas oma vankrit :)
Ja kuna vihma sadas, siis otsustasime veeparki minna. Teades, kuidas Lilyle vannis meeldib, arvasin, et läheb seal hulluks. Otse vastupidi. Ta lausa paaniliselt kartis seda vett seal ning keeldus isegi varbaidpidi vees olemas. Täitsa naljakas. Ma siis üksinda ujusin, kuniks Paul lastega passis. Kahju, et ilm kehv oli, seal oli õues muidu suur mänguväljak veel, oleks saanud Lilyga seal mängida muidu. Aga nad passisid siis niisama basseini veerel ja lõpuks läks Laural kõht tühjaks ning me jalutasime oma 'koju' tagasi.
Edasi olid päevad ilusad ja päikeselised, kuigi mitte just üüratult soojad. Käisime mere ääres. Mõtlesime, et lähme tsekime niisama korraks ranna üle ja vaatame kohalikku kaubandust. Rand oli väga ilus, hästi lai ja liivane. Vesi ei olnud väga soe, aga ma oleks võinud seal temperatuuri mõttes ujuda isegi. Ainult, et kuna vesi ei paistnud läbi, sest laine oli nii suur ja peksis liiva üles, siis ma üksinda ei tahtnud minna. Paul on igavene külmavares ja läheb ujuma, kui vesi on 30 kraadi soe. Nii et ujuma ma ei läinud. Selle eest ujus Lily. Huvitaval kombel merd ta üldse ei kartnud. Tiris mind kättpidi muudkui sügavamale ja nautis laineid. Korraks käis ta käpuli ja sai natuke märjaks. Siis veidi aja pärast tõmbas laine (õigemini liiv, mis jala alt lainega ära vajus) ta selili, hoolimata, et ma käest kinni hoidsin. Nii et ta oli üleni märg ja väga rahulolev. Tuul oli suur ja jahe oli ja ma võtsin tal märjad riided ära ja mässisin oma dressipluusi. Kahjuks oli ta järgmine päev ikka nohus.
Bob tuli ka mingi päev meile järgi, võttis oma golfivarustuse kaasa ja käis üks õhtu isegi mängimas. Paul läks temaga kaasa, ja nad olid üle nelja tunni raja peal.
Ega me seal suurt miskit ei teinudki, nautisime niisama olemist. Käisime parte söötmas iga päev, sest Lilyle meeldis. Kõrval majakeses olid meil ühed hollandlased ka väikeste lastega ja nendega mängisime päeval palli. Rannas tahtsime veel ühe päeva käia, aga randa jõudes hakkas ootamatult vihma sadama. Veekeskuses käisime veel ühe korra, siis oli ilms soe ja õuebasseinid ja -atraktsioonid said ka läbi käidud. Ja nii vist oligi, kui ma nüüd midagi ära ei unusta :)
Lihtsalt selline mõnus vedelemise nädal kodust eemal. Panen mõned pildid ka.
Pilte vaadates tuli veel meelde, et seal oli mõnus turuke, kust värskeid herneid käisime ostmas ja marju ja suitsuvorsti. Krevette sõin ma seal ka üüratutes kogustes, neid suuri. Austriteni ei jõudnud kahjuks. Ehk mõni järgmine kord. Ja Laura korjas endale sealt puugi. Kuigi ta muru peal maas ei olnud, vaid ainult oma teki peal. Õhtul vannitades märkasin kaelavoldi vahel musta pisikest purukest ja kui see korduva küünega tõmbamise peale ära ei tulnud, siis plahvatas, et see on puuk. Laps vannist välja, voodile ja oligi puuk. Nii pisike, et ma pole kunagi varem nii pisikest puuki näinud. Just kinni hammustanud, sest tuli väga väikese nõksu peale naha küljest lahti. Õnneks mingit haigust ta endaga kaasa ei toonud, kuigi hirm oli mul küll.

Lapsed teevad

Laurakene hakkas eile roomama :) Nädal enne 5-kuuseks saamist minu pisike pesamuna roomab. Ja päev enne seda hakkas kõhult seljale keerama. Nii et nüüd ta rullib ennast mööda tuba ringi ja roomab. Huvitaval kombel ajas ta juba päri tükk aega ennast neljakäpukile ja kõigutab ka juba edasi-tagasi sellises asendis. Mõtlesin, et jätab roomamise vahele ja hakkab lihtsalt üks hetk käputama, aga õnneks hakkas ikka roomama.
Ja Lily ütles eile 'mõmmi siin'. Tema esimene kahesõnaline lause :)
Ja Paul ei näinud sellest mitte midagi, sest ta on Bobiga Prantsusmaal Le Mans'il mingit võidusõitu vaatamas. Ja mina naudin lastega omaette olemist, nii mõnus on vahelduseks üksi olla.
Väike liikuv pilt ka minu tantsulõvist ja naerupallist.

näputööd

Nagu juba vanarahvas teadis rääkida, siis õige naine ei istu kunagi käed rüpes :)
Olen vahepeal natuke kudunud ja heegeldanud.
Müts ja jakike Lilyle ning pitssall endale. Selle viimasega õppisin üüratult palju uut kudumises. Ja selle eest suur aitäh Mekale, kes Isetegijate foorumis suure sallimüsteeriumi korraldas. Lahe oli :)
pildimaterjali ka....

Vaikus eetris

Noooooooh, nüüd olen küll pikka aega vait olnud ja raporteeriks, kuidas meil on läinud. Lauraga on elu läinud lihtsaks ja päev on rutiinis. See tähendab, et mul on hommikul ettekujutus, mis ärkamise ja õhtul kella 19 vahele jääb.
Laura on superrahulik laps. Ükskõik kuhu me läheme või mida teeme, ta on ikka rahul. Ei nuta ega hakka enamasti isegi virisema, kui ära väsib, vaid jääb lihtsalt magama turvahälli või kärusse. Lily kippus ikka virisema hakkama, kui väsis. Ja Laura on ikka totaalne naerupall. Oma kolmanda kuu sünnipäeval hakkas häälega naerma ning nii kui temaga räägin või midagi teeme, on suu kõrvuni peas. Ja Lily meeldib talle ja ta meeldib Lilyle ka. Lily tassib talle kõik mänguasjad mänguteki peale ja paneb talle lutti suhu ja teeb muudkui pai ja musi ja kalli-kalli. Ja kui Laurat magama panen, siis ronib Lily ka Laura voodisse ja nõuab tekki peale. Magada ma neil kõrvuti pole lasknud, sest siis magas Lily risti üle Laura ilmselt. Aga kui nad niimoodi nunnutavad, see on nii armas. Lilyl on üldse selline helluse aeg peal, kõiki mänguasju ta muudkui kallistab ja musitab ja kasse tahab muudkui kallistada ja musitada ja muidugi meid musitab ja kallistab ka. Ja siis ta muidugi tantsib. Ma püüan mingi aeg siia video ka panna, kuidas ta tantsib, väga äge on. Muidugi on teda raske filmida, sest kui kaamerat näeb, siis on kohe jaol ja tahab ise vaadata ja nuppe näppida, mitte kaamera ees olla.
Sõnu tuleb tal ikka iga päev uusi, nii eesti- kui hollandikeelseid. Ja need sõnad, mis tal topelt on, neid kasutab issiga hollandikeelseid ja minuga eestikeelseid. Aga siiski räägib veel ühe sõna kaupa, lauseid (st kahesõnalisi asju) ei ole veel öelnud. Samas näiteks on osad värvid selged, kui küsida, siis näitab ilusasti, mis on punane, mis kollane, mis sinine.
Laura läheb Lilyga kasvus samas mõõdus, kaalu on väheke rohkem, aga pikkusega lähevad mõlemad mööda kasvukõvera ülemist äärt.
Laura 2k mõõdud olid 6280g 60,5cm; 3k 6755g 63,5cm; 4k 7180g 66cm.
Nädal peale 3-kuuseks saamist hakkas Laura kõhule keerama. Nüüd viimane kord arstil käies küsis õde kolm korda - kaks korda inglise keeles ja korra hollandi keeles- et: 'Keerab kõhule? Selja pealt keerab kõhule? Väga tubli! Meil siin mõned 6-kuused ei keera veel kõhule..' Ilmselt hakkab Laura kohe varsti ka roomama, sest väga aktiivselt tõmbab põlvi kõhu alla ja kõht tuleb maast lahti, nii et jaksab juba gravitatsioonile vastu panna küll.
Panen mõned pildid ka. Ehk olen edaspidi vähe tublim ja enam nii pikka vahet ei jäta :)

Kärmelt mõned read

Pole juba tükk aega jõudnud midagi kirjutada. Kriban siis kiirelt, kuidas meil läheb. Laura kasvab hoolega. Järgmisel esmaspäeval saame kahe kuu mõõdud. Arvan, et need on ikka päris korralikud, sest ta on juba niiii raske. Eelmine kord käisime temaga arstil 3 nädalaselt ja siis oli ta kasvanud 3,5 cm ehk 56cm ning üle kilo juurde võtnud ehk 4780g. Öösiti magab ta hästi, õnneks. Olen praegu suhteliselt välja puhanud, kuigi varsti saab kaks aastat, millal ma pole tervet ööd magada saanud. Ja mine tea, kaua veel läheb, enne kui ma terve öö magada saan. Hullult tahaks terve öö magada :)
Päevane uni on aga Laural hoopis midagi muud. Ta kohe üldse ei oska üksi magada, magab ainult süles. Ok, no vahel ikka magab omaette ka, aga magama peab ikka süles jääma. Vahel õnnestub ta voodisse veeretada, vahel ärkab kohe üles, kui käest ära panna. See tähendab minu jaoks siis seda, et suurema osa päevast üritan ma majandada Laura süles ja samal ajal Lilyga ka tegeleda. Õnnestub. Ei tea, kauaks seda püsti magamist veel kannatada tuleb. Ise loodan, et ehk läheb kuskil 3-kuuseks saamise ligidal üle. Justkui gaasid vaevaksid, sest süles ei ole ka igas asendis hea olla, ainult püsti. Noh, niikaua kuni ta öösel hästi magab, on kõik ok. Kõige rohkem ma kartsingi seda, et kui hakkab öine gaasiralli, siis minust päeval kauaks asja pole. Aga katsu selle aastase kõrval väsinud olla. Õhtuti läheb meil kord selliselt, et sellel ajal kui Paul süüa teeb, panen ma Laura vanni. Siis sööme õhtust ja seejärel jääb Paul Lauraga, kuniks Laura tudule jääb ja siis ta magab issi kõhu peal, kuniks mina ükskord voodisse kobin. Peale õhtusööki vannitan Lily ja panen tema tudule. Lily magab ilusasti terve öö. Nüüdseks on tal 10 hammast suus ja 15 kuu mõõtudeks tuli 82cm ja 10215g. Pikk, aga peenike.
Lilyl on kätte jõudnud usin sõnade õppimise aeg. Eesti keeles kasutab ta umbes 15 sõna. Umbes, sest ma ise ei suuda kõiki meenutada, mis ta ütleb :) Flaamikeelsete sõnade koha pealt saan ma väita vaid ühe sõna - papa. Aga ta saab aru mõlemast keelest. Nii vahva aeg on praegu, ta on nii asjalik ja iga päev avastan, mida ta jälle oskab.
Panen mõned pildid ka.
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab :)

See on üks peale haiglast tulekut tehtud pilt

 emme väike abiline

 Laura

 Lily värvis mune...

 ja kõrvu...

 ja suud...

ja maitses ka...

 mmmm, shokolaad... emme ei olnud väga rõõmus

Pole aega

kirjutada :) aga ma siis näitan parem.
Lily ja Laura ning Lily ja Palli. Enjoy :)

Laura

Püüan kiirelt siis kribada mõned read Laurast. Kiirelt sellepärast, et tahaks tuttu minna ning seda iseendale jäävat aega ei ole just väga palju :)
Laurat ootasin samuti nagu Lilytki nädal aega kauem. Valentinipäeva hommikul oli selge, et varsti kohtume. Sõbrapäev läks ootuse tähe all mööda ning nõks peale südaööd sõitsime haiglasse. Siinsest arstipraktikast ka natuke - hommikul käisime arstil ja ta palus pärastlõunal meil uuesti tulla. Me uuesti arstile ei sõitnud, sest mul jäid valud selleks ajaks ära ja arvasin, et oli valehäire. Õhtuks hakkas aga miskit jälle toimuma ning umbes 19 ajal õhtul käisime veel korra arstil. Õhtul umbes kella 23 ajal tuli arst meile koju. Selle ajani tegi ta tööd ja võttis patsiente vastu. Seda hommikul kella 8st alates. Ootasime ja pidasime meil plaani tunnikese ja siis sõitsime haiglasse. Arst jäi sinna minuga kella 3ni hommikul. Mida kõike erapraksis ei tähenda :) Hommikul kell 8 oli ta jälle platsis ja aitas Laurakese ilmale. Muide, minu arst ei tööta selles haiglas, kus ma sünnitasin. Aga siin on kombeks, et oma arst tuleb sünnitusele, kuigi haiglas on arstid olemas. Noh, raha tahab teenimist.
Sünnitus ise läks kergemini, kui Lilyga. Ja nüüd on mul kaks kogemust. Lilyga oli mul seljavalusünnitus ja see on ikka põrgulik kogemust. Lauraga oli kõhuvalusünnitus ja see on ikka kökimöki võrreldes teisega. Või vähemalt mul oli. Aga nii nagu esimeselgi korral - kodus kõik toimis, kuid haiglasse jõudes jäi asi soiku. Aga mida tahtagi, kui mind seal rihmadega KTG külge aheldati ja siis seal selili lebades ei saa kuidagi kaasa enam aidata. Peale vete avamist ei muutunud asi kuidagi paremaks ning lõpuks sain ikka tilga ja epiduraali. Üks meedikutest, ilmselt mingi ämmakas või õde, käis vahepeal rääkimas, et lapsel on ilmselt nabanöör ümber, et ta ei ulata enam peaga suruma ja seetõttu emakakael ei avane edasi ja ilmselt lõppeb asi keisriga. No see oli küll asi, mida ma 'väga' kuulda tahtsin. Nii et hommikul, kui mu oma arst tuli ja peale natukest uurimist, kuidas öö möödus, ütles: 'Noh, nüüd võid pressima hakata', siis ma hakkasin lihtsalt nutma. Mul oli lihtsalt üle mõistuse hea meel, et mind lõhki ei lõigata. Kaks pressi ja kõhul ta mul oligi - väike armas Laura. 52,5cm pikk ja 3750g. Pool senti pikem, kui Lily oli ja pea pool kilo raskem. Kusjuures ma andsin Lilyle rinda kuni viimase õhtuni enne haiglasse minekut. Mu arst seda ei teadnud, sest ta hoiatas kohe, kui rasedusest teada sain, et nüüd tuleb ära lõpetada, et see ei ole rasedusele hea. Ei olnud laps midagi pisike ega alakaaluline. Lily elas minu kaheöise kodust eemaloleku ilusasti üle. Mina igatsesin teda hullupööra ja tahtsin väga väga koju. Seda enam, et haiglasöök on ka välismaal öka ja magada seal ka ei saa, sest pidev lärm on nii majas sees, kui väljas. Väljas ehitati uut sünnitushaigla osa ja masinad möirgasid pea 24h.
Nüüd oleme juba nädala kodus olnud, Lily on harjunud juba natuke, et on veel keegi, kes mu tähelepanu tahab. Eks ta ikka jaurab natuke, aga püüan nii palju kui võimalik temaga tegeleda, et talle seda elumuudatust võimalikult pehmeks teha. Alguses on see lihtne, Laura magab palju ja eks see esimene kuu umbes sellevõrra kergem ka. Ma olin juba unustanud, kui väike ja abitu on üks vastsündinud laps ja kui mõnusasti ta piima järgi lõhnab ja kui paljuhäälselt ta magab. Üks niutsumine ja nohisemine käib öö läbi :)
Ja läks nii nagu ma augustis vennale ütlesin, et mul on talle sünnipäevakingitus. Täpselt venna sünnipäeval Laura sündis. Nüüd on mul kaks imelist silmaterakest ja topeltrõõmu päevad täis. Pilte panen mõni teine kord :)

Aaa, teemast mööda - meil on perearstikeskuses uus arst tööl - dr. Dietvorst. Nimi ei pidavat meest rikkuma, aga naljakas on küll :D

Vardaliigutused

Vahelduseks näitan, mis ma siin nipet-näpet olen teinud :)
Lilyle kudusin vesti - hea, soe ja maavillane. See sai tegelikult juba ammu valmis. Oktoobris lausa, enne Eestisse tulekut.

Siis kudusin Lilyle säärised. Need on pildi peal küll veidi äbarikud, sest pole veel lõppviimistlust saanud.

Endale kudusin vahepeal ühe mütsi ka, see ootab veel salli juurde ja sellepärast pole mul pilti.
Aga alustasin elu esimest pitsikudumist. No küll on raske :) Ja millal ma selle küll valmis saan, seda ei tea. Eks näis, kuidas ajaga olema hakkab. Aga algus on tehtud:

Kunagi tahaksin päris Haapsalu salli kududa, aga noh, selleks tuleb ikka palju harjutada. Ikka lihtsamad asjad enne ja siis ehk...

Piparkoogid ja leib

Lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda leiba ja piparkooke tegin.
Kuna siin leiba ei ole saada, süüakse ainult saia, siis ainuke väljapääs on leiba ise teha. Novembris tõin Eestist kaasa juuretise. Aitäh Liisale ja Stinale :) Rukkijahuga on siin ka kehvasti. Meie väikeses supermarketis seda saada ei ole. Keegi siin elavatest eestlastest ütles, et ühes teises ketis on saada, aga kuna see teise keti pood on väheke kaugemal, kui ümber nurga, siis ma mitte kuidagi ei jõudnud sinna tsekkima, kas on. Aga meil siin lähemal on veel üks kummaline kauplus, kus müüakse aiakaupu sh. lilli, puid ja seemneid, loomatarbeid, -toitusid ning väikeseid lemmikloomi, igasugust küpsetamiskraami sh. jahud, vormid, tordikaunistused ja muu sarnane värk ja siis veel mingit pudi-padi. No näiteks kelkusid talvel ja võrkkiikesid suvel. Käisin seal ka vaatamas, aga puhast rukkijahu ei leidnud. Oli mingi segu rukki-, nisu- ja maisijahust. Esimese hooga ei ostnud seda, aga Raidi soovitas ikka proovida. No ostsin siis selle jahu ja leivavormid ära ning proovisin leiba teha.
Panin ühel õhtul juuretise hakkama ning järgmisel hommikul avastasin suure pettumusega, et juuretis pole leiba käima ajanud. Korraga seda kraami ära ei visanud, sest kuskilt internetist on meelde jäänud, et leivajuuretist saab ka ise teha - keefirist ja rukkileivast - ning sellel tuleb seista lasta kolm-neli päeva. Käisin oma leiva algatust päeva jooksul korduvalt rätiku all piilumas, kuid leib ei andnud mingit elumärki. See tegi mind kurvaks, sest mul on tõesti suur leiva isu. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks oli järgmisel hommikul leib ellu ärganud ja mullitas kenasti. Ju siis see lennukis veedetud aeg, mil juuretis natuke sulas, ei mõjunud kõige paremini. Aga põhiline on, et leib ärkas ellu ja ma sain pärastlõunal leivad ahju lükata ning süüa. Mmmmmmmmm, kui hea on värskelt ahjust tulnud rosinatega leib. Lilyle ka väga maitses, kohe näha, et eestlane :) Nii me siis kahekesi need kaks pätsi nahka pistsime. Siinsed ei söö leiba ja ma ei suru ka, jääb mulle rohkem :)
Teiseks tuli mul jõulude lähenedes hirrrrrrmus piparkoogi isu. Kondasin mööda internetti ja otsisin retsepte ja pidasin plaani, et teen piparkooke. Kuna siin taigent poes müügil ei ole ja üleüldse nad piparkooke sellisel kujul ei tunne, siis tuleb kõik algusest peale ise teha. (Piparkoogid on siin olemas küll, aga see on nagu leib, viilutatud ja pehme). Supermarketis kolades jõudsin kurvale tõdemusele, et suhkrusiirupit siin saada ei ole. Järelikult tuleb alustada suhkru kõrvetamisest. Ma mäletan, kui vanaema piparkoogitainast tegi, siis see suhkru kõrvetamine oli alati üks hirmus susisev ja suitsev tegemine ja natuke kartsin. Aga isu piparkookide järgi oli suurem, kui hirm suhkru kõrvetamise ees. Ostsin kogu vajamineva kraami kokku, mugandasin enda jaoks taigna kokku kahest retseptist, ühe Maalehest ja teise Toidutarest ja asusin tegutsema. Suhkru kõrvetamine ei olnud üldse hirmus ega raske. Ürdid sisse, pole ka raske. Raskeks läks siis, kui jahu tuli lisada ja sõtkuma hakata. Polnud mul ettekujutust, milline valmis piparkoogitainas soojast peast välja peaks nägema. Igatahes lisasin palju rohkem jahu, kui minu põhiretseptis kirjas oli. Õnneks Maalehe retseptis oli öeldud, et taigen on valmis, kui hakkab käe küljest lahti lööma. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks hakkas ka minu piparkoogi taigen käe küljest lahti lööma. Kuid ma kartsin, et arvestades jahu kogust saab mul lõpptulemus liiga kõva ning ei õnnestu rullida. Ka see hirm oli asjatu. Peale külmkapis seismist oli taigen ideaalne, mõnusalt vürtsikas ning töödeldav. Mmmmm, kui head on isetehtud piparkoogid :) Jällegi Lilyle ka väga maitsesid. Ikka iga päev sõi päeva jooksul mõned. Piparkooke küll mul siinsed ka maitsesid, erinevalt leivast :) aga põhilise sõin ikka ise ära. Mikseri peaks soetama, siis saaks järgmisel aastal ka glasuuri peale teha. Sel aastal jäid kaunistamata. Järgmisel aastal Lilyle kindlasti meeldib mind aidata nii rullimisel, vormimisel kui kaunistamisel. Siis on ta juba ju kohe kahe aastane.

Lily sünnipäev, jõulud ja uus aasta

Kirjutan siis natuke, mis vahepeal juhtunud on :)
Lily sai vahepeal aastaseks. Hip-hip-hurraa :) Korralikult käima hakkas nädalapäevad enne jõule. Nüüd juba tehakse jooksusammegi. Jõuludeks tuli suhu ka viies hammas.
Täna käisime ka arstil ära ja aastased mõõdud on 78cm ning 9305g. Senikaua, kuni oli ainult rinnapiimatoidul, oli kaalukõver samuti ülemises ääres. Peale pooleaastaseks saamist ning lisatoiduga alustamist kaal järsku enam nii hoogsalt ei kasvanud ning on paar pügalat allapoole kukkunud ja täitsa keskmine. Nii et pikk, aga peenike :) Saime kaks vaktsiinisüsti ka. Siin lisaks leetrid-mumps-punetised süstile tehakse aastaselt ka pneumokoki kolmas süst. Seda Eestis kohustuslikus vaktsineerimiskavas pole ja soovi korral vist saab juurde osta. Nüüd järgmine kord lähme arstile aprillis ja siis jälle kaks süsti. Ja siis on vaktsiinidega paus kuni kooliminekuni.
Lily saab peaaegu kõigest aru, mida ma talle räägin. Kas palun midagi tuua või midagi teha, laps saab ilusasti aru. Aitähh on uus sõna. Ta muidugi kasutab seda lisaks õigele kohale, ka siis, kui midagi ise annab. Näiteks ta väga tahab poes anda müüjale minu kaarti ja kliendikaarti. Ise, käsi pikas ees, muudkui aitähh, aitähh, aitähh :) Õpime uusi kehaosasid. Nina, pea, sõrmed, varbad, kõht, põlved on väga selged. Põsed ja huuled kipuvad veel natuke segi minema :) Raamatud endiselt väga, väga meeldivad. Neid me vaatame päevas ikka mitu mitu mitu korda. Ma nii loodan, et ta õpib eesti keele korralikult ära ja sellepärast ma seda raamatuhuvi ikka toetan väga. Kui õpib lugema eesti keelseid raamatuid, siis on ikka korralikult keel selge. Eestis on mul suur hunnik lasteraamatuid, mida ma vaikselt olen ikka siiapoole vedanud. Tänagi jälle kolasin mööda Apollo lehte, et vaadata, mis uut saadaval. Ilmselt läheb ka tellimiseks.
Ah, nii tore on vaadata, kuidas laps areneb ja kogu aeg midagi uut juurde õpib. Käe eelistusest tundub, et on paremakäeline. Paul on vasakukäeline ise. Aga Lily pigem eelistab paremat kätt. Nii joonistamises, kui palli viskamises, kui söömises. Kahvli ja lusikaga süüa ise proovib ta juba ka ikka päris mõnda aega. Nii et alati songib ta oma söögiriistaga taldrikus ja ma siis püüan ka midagi vahepeal talle suhu torgata.
Sünnipäeva pidasime vaikselt pereringis. Lilyle väga väga meeldib kingitusi lahti pakkida. Nii et lisaks oma jõulu- ja sünnipäevakinkidele sai ta lahti pakkida ka teiste omad. Kuuse tõime ka tuppa, kuigi mul oli suur hirm, et see ei püsi viit minutitki püsti ja ehted tiritakse kõik küljest ära. Lily alguses vist isegi kartis kuuske. Piilus niimoodi üle nurga küünitades, et mis see nüüd siis on. Aga aitas ehtida. Noh, paar korda on mõne ehte sealt ka maha tõmmanud, aga üldiselt teda see kuusk ei huvita. Õnneks ehted on tänapäeval kõik purunematud. Nüüd oleks aeg sellest okkapuisturist lahti saada.
Aastavahetuse võtsime vastu veel vaiksemalt. Lily läks magama tavalisel ajal. Ma olin enne kella 23 juba nii väsinud, et ütlesin, et kui kell saab 23 löön uue aasta puhul kokku, sest siis on Eestis parasjagu uus aasta käes ja pärast seda kobin magama. Ja nii läkski. Lily õnneks ei ärganud paugutamise peale üles, kuigi sel aastal oli siin ikka väga palju. Ja ilmselt nii nagu Eestis hakkas venelastel aastavahetus kell 22 hakkas siin see kohaliku aja järgi lausa kell 21. Igatahes hakkasid esimesed raketid sel ajal taevasse lendama. Ju siinne vene kogukond võttis uue aasta vastu ka Moskva aja järgi. Vene keelt on ikka kuulda ja kõrval külas on lausa 'Ida-euroopa kaupade pood'. Ma käisin seda ükskord otsimas, ei leidnud ja arvasin, et on kinni pandud. Nüüd, ükskord täitsa kogemata leidsime Pauliga selle ülesse. Ma ostsin sealt suure hurraaga tatart, mannat, mädarõigast ja isegi hematogeeni oli seal. Ka pelmeene ja muud head kraami oli müügil, aga kuna me ei läinud sealt mitte koju, siis pelmeenid jäid sel korral ostmata. Aga ma nüüd tean, kus see pood asub. Isegi karumsi kohukesed olid poes saadaval :D
Panen mõned pildid ka :)