Kartulipudrukotletid

Kunagi ammu leidsin netist ühe retsepti, mida teha oma eelmisest päevast üle jäänud kartulipudruga. Pinnisin selle endale ära, aga vot ära proovida ei olnud kaua aega meeles. Kuniks nüüd mõned päevad tagasi sai proovitud ja oli väga nämma. Jagan seda siin ka, ehk pakub huvi.
Retsept ise väga lihtne. Vaja läheb eelmisest päevast järgi jäänud kartuliputru (meil siin on see tavaliselt kartuli-porgandi-puder), peekonit, sibulat, muna (mina panin 3), riivjuustu, soola, pipart.
Peekonikuubikud ja sibul tuleks kõige pealt pannil ära pruunistada, nõnda, et peekon on valmis, aga mitte liiga krõbe ja et sibul on mõnusalt klaasjas. Kartulipudrule segada hulka muna, riivjuust, sool ja pipar. Seejärel ka peekon-sibul.
Ja siis polegi muud, kui pätsida mõnusad kotletid ning lasta sellesama peekonirasva sees need kuldseks praadida. Kummaltki poolt umbes 4 minutit.
Meile maitses hästi :)

Söögist

Ma pole ammu millestki kohalikust kirjutanud.
Kirjutan belgaste söömisharjumustest natuke. Nagu burgundlased, armastavad belglased hästi süüa. Igasugused laadad ja festivalid kulgevad alati suure hulga erinevate söögilõhnade saatel. Isegi kõige pisemal külaplatsil keerutav karussel saab alati saatjaks vahvli- ja friikartuliputka. Suuremad tänavajämmid meelitavad igasuguste erinevate hõrgutistega, mitte ainult friikate ja vahvlitega. Ja õlu loomulikult. Neil on umbekaudu 1150 erinevat õllet ja IGA õlle jaoks on oma klaas. Nad ütlevad, et õlut valest klaasist juues ei ole maitse õige.
Friikad nagu ka vahvlidki on üks nende rahvusroogasid, kui ma nii võin nimetada. Friikartulid olevat belglaste leiutis, mille prantslased kiirelt üle võtsid ja üle maailma tuntuks tegid. Ilmselt on selliseid toite teisigi, mille häid maitseid armastavad prantslased on kuskilt üle võtnud ja siis nö. enda nime alt maailma viinud. Õiged friikaid muide valmistatakse nõnda, et kõigepealt küpsetatakse kartuleid 140-kraadises õlis, seejärel nõrutatakse nad õlist kuivaks ning pannakse teist korda küpsema 180-kraadisesse õlisse. Ja kartul peab olema pudrukartul. Siis tulevad head ja väljast krõmpsud, kuid seest pehmed friikad.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ja ma ei plaani ka kirjutada mingitest erilistest roogadest, vaid täiesti tavalisest saiast. Saia (leiba siin ju pole) söövad belglased palju-palju. Pagariärisid on siin iga nurga peal. Meie küla pisikese keskväljaku ümber on neli pagariäri (ja need pole mitte ainukesed pagariärid meie külas). Igaüks teisest paarikümne meetrise vahega. Ja kõigile jätkub kliente nõnda, et tipptunnil lookleb järjekord tänaval. Saiapätsid on suured ja saiaviilu ei ole lihtne süüa nõnda nagu seda meie harjunud oleme tegema. Ma mõtlen, et määrid või peale ja siis sobiva katte ning asud sööma. Saiaviil on nii suur, et siin murtakse võisai pooleks kokku. Selliselt siis, et määritakse poolele saiale või, pannakse sobiv kate ja seejärel keeratakse teine pool saia veel kattele peale. Muul juhul peaks saia kahe käega kinni hoidma söömisel. Ja ma ausõna ei valeta, kui ma ütlen, et nad söövad sedasi saia vahele keeratuna kõike. No tõesti kõike. Sink, juust, marmelaad, ja muud tavalised asjad, millega me harjunud oleme. Erinevad majoneesiga salatid käivad saia vahele. Kartulipuder käib saia vahele. Shokolaad (jah, lisaks määritavale shokolaadile ka selline krõmps tahvlishokolaad, mis on küll väheke õhem, kui Anneke), banaan, pannil praetud õunad pruuni suhkruga, piparkook (mitte meie mõistes krõbe piparkook, vaid pigem selline vürtsikas keeks on asi, mida nad piparkoogiks kutsuvad), pralineekommid, you name it. Mul on arusaam, et kõik mis on söödav, kõike seda võib oma saia vahele keerata ja keegi kohalik ei imesta. Tegelikult vast päris kõike ikka nad kah saia vahel ei söö... vahvlit näiteks :)