Kartulipudrukotletid

Kunagi ammu leidsin netist ühe retsepti, mida teha oma eelmisest päevast üle jäänud kartulipudruga. Pinnisin selle endale ära, aga vot ära proovida ei olnud kaua aega meeles. Kuniks nüüd mõned päevad tagasi sai proovitud ja oli väga nämma. Jagan seda siin ka, ehk pakub huvi.
Retsept ise väga lihtne. Vaja läheb eelmisest päevast järgi jäänud kartuliputru (meil siin on see tavaliselt kartuli-porgandi-puder), peekonit, sibulat, muna (mina panin 3), riivjuustu, soola, pipart.
Peekonikuubikud ja sibul tuleks kõige pealt pannil ära pruunistada, nõnda, et peekon on valmis, aga mitte liiga krõbe ja et sibul on mõnusalt klaasjas. Kartulipudrule segada hulka muna, riivjuust, sool ja pipar. Seejärel ka peekon-sibul.
Ja siis polegi muud, kui pätsida mõnusad kotletid ning lasta sellesama peekonirasva sees need kuldseks praadida. Kummaltki poolt umbes 4 minutit.
Meile maitses hästi :)

Söögist

Ma pole ammu millestki kohalikust kirjutanud.
Kirjutan belgaste söömisharjumustest natuke. Nagu burgundlased, armastavad belglased hästi süüa. Igasugused laadad ja festivalid kulgevad alati suure hulga erinevate söögilõhnade saatel. Isegi kõige pisemal külaplatsil keerutav karussel saab alati saatjaks vahvli- ja friikartuliputka. Suuremad tänavajämmid meelitavad igasuguste erinevate hõrgutistega, mitte ainult friikate ja vahvlitega. Ja õlu loomulikult. Neil on umbekaudu 1150 erinevat õllet ja IGA õlle jaoks on oma klaas. Nad ütlevad, et õlut valest klaasist juues ei ole maitse õige.
Friikad nagu ka vahvlidki on üks nende rahvusroogasid, kui ma nii võin nimetada. Friikartulid olevat belglaste leiutis, mille prantslased kiirelt üle võtsid ja üle maailma tuntuks tegid. Ilmselt on selliseid toite teisigi, mille häid maitseid armastavad prantslased on kuskilt üle võtnud ja siis nö. enda nime alt maailma viinud. Õiged friikaid muide valmistatakse nõnda, et kõigepealt küpsetatakse kartuleid 140-kraadises õlis, seejärel nõrutatakse nad õlist kuivaks ning pannakse teist korda küpsema 180-kraadisesse õlisse. Ja kartul peab olema pudrukartul. Siis tulevad head ja väljast krõmpsud, kuid seest pehmed friikad.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ja ma ei plaani ka kirjutada mingitest erilistest roogadest, vaid täiesti tavalisest saiast. Saia (leiba siin ju pole) söövad belglased palju-palju. Pagariärisid on siin iga nurga peal. Meie küla pisikese keskväljaku ümber on neli pagariäri (ja need pole mitte ainukesed pagariärid meie külas). Igaüks teisest paarikümne meetrise vahega. Ja kõigile jätkub kliente nõnda, et tipptunnil lookleb järjekord tänaval. Saiapätsid on suured ja saiaviilu ei ole lihtne süüa nõnda nagu seda meie harjunud oleme tegema. Ma mõtlen, et määrid või peale ja siis sobiva katte ning asud sööma. Saiaviil on nii suur, et siin murtakse võisai pooleks kokku. Selliselt siis, et määritakse poolele saiale või, pannakse sobiv kate ja seejärel keeratakse teine pool saia veel kattele peale. Muul juhul peaks saia kahe käega kinni hoidma söömisel. Ja ma ausõna ei valeta, kui ma ütlen, et nad söövad sedasi saia vahele keeratuna kõike. No tõesti kõike. Sink, juust, marmelaad, ja muud tavalised asjad, millega me harjunud oleme. Erinevad majoneesiga salatid käivad saia vahele. Kartulipuder käib saia vahele. Shokolaad (jah, lisaks määritavale shokolaadile ka selline krõmps tahvlishokolaad, mis on küll väheke õhem, kui Anneke), banaan, pannil praetud õunad pruuni suhkruga, piparkook (mitte meie mõistes krõbe piparkook, vaid pigem selline vürtsikas keeks on asi, mida nad piparkoogiks kutsuvad), pralineekommid, you name it. Mul on arusaam, et kõik mis on söödav, kõike seda võib oma saia vahele keerata ja keegi kohalik ei imesta. Tegelikult vast päris kõike ikka nad kah saia vahel ei söö... vahvlit näiteks :)

Hobune vol.2

Nädalavahetusel on peremees meie Laki ilmselt viinud ära teisele karjamaale. Või käivad lehmad karjamaal ja hobused on koplis? Igatahes esmaspäeval teda seal enam polnud. Arusaadav, seal oli kõik hein juba ära söödud, aga kurb on ikkagi.

Lakist üks video ka, kahjuks küll külili, aga ma ei oska seda keerata ka.

Panen Lily kooliteest ka mõned pildid. Meile jäävad tee peale üks suur aed kanadega, kaks eeslit (ma pean tunnistama, et ma pole elus varem eeslit päriselt näinudki, rääkimata pai tegemisest) ning vahetevahel ka üks triibuline kass. Tal on rihm kaelas ja elab teisel pool põldu. Juu siis teeb hiirejahil selliseid ringe, et tuleb üle põllu pargini välja.
Lily on  meil hästi loomalemb. Laura natuke vähem. Lilyle meeldivad kõik koerad ja kassid ja hobused ja ämblikud ja sipelgad ja keldrikakandid ja kõik-kõik. Laura natuke nagu pelgab, aga võibolla on ta lihtsalt veel natuke väike. Ei tea, aga ma olen päris kindel, et Lily loomahullust tuleb kuidagi toetada ja ma päris tõsiselt mõtlen ta ratsutamistrenni panna. Nii paari aasta pärast ehk.

Summer Style bag

Õhtuti ikka vahel heegeldan või koon :) mitte alati, aga noh, vahel jõuan ja on tahtmist.
See kott sai küll valmis juba suvel, enne Eestisse tulekut. Mul polnud tegelikult üldse plaanis endale kotti heegeldada, ega üldse ka mingit otsest vajadust veel ühe koti järgi, aga kui ma nägin seda kotti, siis teadsin, et pean endale ka sellise saama.
Ostsin endale mustri, tellisin lõnga ning sangad ja valmis kujul sai ta selline:

Ilus, onju :)

Hobune

Ma olen juba Hof ter Lindenist kirjutanud, see on meil kohe siin tagumise tänava taga. Lily koolitee viib sellest pargist läbi ja tema suureks rõõmuks on sinna ühele maalapikesele ilmunud hobune. On seal kogu aeg, üksinda. Ilmselt pargi ja seda ümbritsevate põllumaade eest hoolitseva talumehe hobune. Oleme selle hobusega nüüd pidevalt suhelnud ja viime talle leiba ja porgandit. Tal on alati viimase peal hea meel meid näha. Ma ise arvan, et on vana hobune, lakk on hall ja osad hambad on mu meelest ka puudu. Muidu näeb suhteliselt kõbus välja. Ei kuule ka vist hästi, arvan ma. Kui ta heinamaa teises otsas sööb, siis peame ikka kõvasti karjuma ja siis kui ta juhtumisi meie poole vaatab, siis pean hüppama ja kätega vehkima, et ta meid näeks. Kui näeb, siis laseb galoppi meie poole :)
Kutsusume teda alguses lihtsalt 'hobune', aga kuidagi nõme oli karjuda seal 'hobuneeeeee, hobuneeeee' ja mõtlesime, et peaks talle mingi nime panema. Mul tulid kohe kõigepealt ainult lehmade nimed meelde. Vanaemal-vanaisal hobuseid ei olnud. Aga hobune Maali tundus ka nagu naljakas olevat. Ja siis mul aju töötas täistuuridel, aga mitte ühtegi hobuse nime ei plahvatanud. Mõtlesin siis, et mis Tessi hobuse nimi oli, Lakay. Selge, meie hobuse nimeks sai Laki. See on oluliselt parem kutsumiseks, kui hobune.
Panen paar pilti ka. Tegin ühe video ka, kus ta nii toredasti meie poole kappab, aga millegipärast ei õnnestu mul seda üles laadida. Aga piltidelt näete meie Lakit ikka :) On selline pisemat sorti hobune, aga väga jõuliste jalgadega, ikka tööhobune :)

Normandia

Mina olen laisk, aga lugejad on nõudlikud.
No eks ma siis annan jälle teada, kuidas meil läheb. Eesti tripp oli väga vahva, aga sellest kirjutan teine kord.
Lily läheb järgmisest nädalast kooli, aga sellest kirjutan ka teine kord.
Laura räägib kohutavalt palju. Kohe väga, väga palju räägib. Kolme-neljasõnalisi lauseid tuleb tal juba ikka mõnda aega, nii kuu jagu. Ja ta on alles 18-kuune. Aga kuna ta vara rääkima hakkab, siis on tal hoopis palju rohkem nunnusid titesõnu, mida Lilyl praktiliselt polnudki. Lily kõige naljakam sõna oli 'õupa', see oli siis õhupall. Kui natuke osavamaks rääkijaks sai, siis tuli sellest 'õupapall'. Praegu on tal ka ainult üks huvitav sõna ja see on 'killuklaas'. Miks ta klaasikillu sõnad ära vahetab, ma ei tea. Muid liitsõnu ütleb normaalselt.
Aga Laural on palju huvitavaid sõnu. Kõige nunnum nendest kindlasti 'pepa põmmu', mis on siis lepatriinu. Kahjuks nüüd on see juba edasi arenenud 'pepa tiimu'-ks, mis ei kõla enam nii nunnusti. Aga muidu räägib ta ikka päris arusaadavalt. Üldiselt saadi temast ikka Eestis aru, mitte et ainult mina saan aru, mida ta öelda tahab.
Aga see selleks, kirjutasin ju pealkirjaks Normandia.
Juuli lõpus, enne Eestisse tulekut käisime nädala Prantsusmaal puhkamas, elasime väikeses külakeses nimega Criqueboeuf. Väga maaliline kohake. Aga nii võib vist terve Prantsusmaa kohta öelda.
 Mina olen selline jänes, et väikeste lastega pikka autoreisi ei taha ette võtta. Erinevalt näiteks mu õest, kes käis oma nõks alla aastase ja ühe suurema lapsega autoga Norras. Minu jaoks oli 500 km enam vähem maksimum, mille ma olin nõus sõitma. Nii sõitsimegi Normandiasse. Koos vahepealsete peatustega läks meil umbes 5 tundi.
Rentisime väikese majakese kohe täpselt mere kaldal. Nii lähedal, et kui tõus oli, siis oli meri kohe kiviviske kaugusel majast. Rand seal polnud mingi suurem asi, kivine, aga polnud mingit vahet, sest ujuma sinna külma vette poleks meist nagunii keegi läinud. Põhjameri ei lähe kunagi soojaks. Kuigi ma Knokkes nägin küll, et inimesed käisid ujumas vees. Vesi on seal ikka jäine ja peab vist aastaid harjutama, et seal ujudes ennast mõnusalt tunda.
Meri oli niisiis meil kohe külje all ja niivõrd mõnus oli magada, kuulates lainete laksumist. Hästi huvitav oli see, et kui oli tõus, siis oli meri kohe maja külje all. Aga kui tuli mõõn, siis läks vesi nii kaugele tagasi, et me keerasime enne otsa ringi, kui veeni jõudsime. Lihtsalt ei viitsinud nii kaugele kõndida. Pea 200 meetrit raudselt, ja lastega seal väiksemate lompide ja libedate kivide vahel polnud just mõnus jõlkuda.
Kui mõõn oli, siis oli rannajoon täis kalamehi. Mitte neid, keda meie oleme harjunud nägema, õngega. Sealsed kalamehed sobrasid liblikavõrkude taoliste võrkudega  madalates lombikestes, mis merest maha olid jäänud ja kaevasid labidatega liivas. No mida küll? Lõpuks ühtede käest küsisime, et mida nad püüavad - väikeseid krevette, tigusid ning osad kaevasid kalapüügiks usse mere alt välja tulnud liiva seest.
Siis kohe maja juures olid meil punkrid. Ma ei tea, kuidas see eesti keeli kõige õigemini oleks - Atlantic Wall - Atlandi müür? Ma ilmselt selles ajaloo tunnis magasin, kus räägiti Hitleri ideest ehitada Atlandi ookeani äärde suur rannikuäärne kaitsemüür Hispaaniast kuni Norra põhjatipuni välja. Mõned sajad kilomeetrid ehitati seda valmis ka ning osa oli meie akende all. Paulile pakkus see väga huvi. Ta oleks tahtnud käia ka nendes randades, kus sõja ajal Ameerika ja UK väed randusid, aga sinna me ei jõudnud kahjuks.
Küll kaisime Etretat' kaemas. Väga suurejooneline vaade. Panen pildid postituse lõppu.
Külastasime palju lähedal asuvaid külakesi, millede nimed mul enam kõik meeles ei ole. Põhiline ja kõige lähem oli Honfleur. Jällegi väga, väga ilus külake. Seal käisime mitu korda söömas ja jalutamas ja lapsed muidugi keerutasid seal hullumiseni karuselliga. Isegi karusell oli seal väga ilus. Puidust ja retro. Kahekorruseline ja ilusate hobuste ja kalesside ja erinevate tsirkuseloomadega. Deauville oli üks küla, kus veel jalutasime. Ilus koht, aga rikkuritele mõeldud. Shoppingutänav oli ainult brändipoode täis. Neid väikeseid ja armsaid külakesi koos mõnusate randadega jagus. Kahju ainult, et ilm ei olnud kõige parem. Küll ei sadanud, aga hommikud olid enamasti kõik pilves ja alles õhtuks läks taevas klaariks ja päike tuli välja.
Ahjaa, sel aastal otsustasin ma, et proovin austrit. Millegipärast eelmisel aastal ei õnnestunud. Paul ütles, et võtab ühe väikese taldriku mereandidega, et siis jagame. Kui söök toodi, siis talle toodi ette mahlane lihatükk ja mulle üüratu suur taldrik tigudega. Öäkk, ma ütleks (pilti mu taldrikutäiest näete allpool). Ma ütlesin, et pidime ju jagama. Tema vastu, et aga lapsed tahavad ju ka midagi süüa :)
Kui ma küsisin juhiseid, kuidas austrit süüa, siis Paul ütles, et kallutad suhu ja neelad alla. Ma küsisin, et kas ei näri. Ei, ei näri, vastas ta. No selge, kallutasin selle austri endale suhu, maitses soolane. Ja siis ma istusin see auster suus, ja mu aju registreeris, et see on liiga suur tükk alla neelamiseks. Nii ma siis sülitasin ta tagasi karpi. Ja sellega mu austrisöömine piirdus. Sõin oma taldrikust ära krevetid ja see oli ka kõik. Tigusid sööma hakkan siis, kui valida on, kas surra nälga või süüa tigu.
Paul sõi vähemalt austrid mu taldrikust ära ja ta NÄRIS neid. Ma siis ütlesin, et sa ju ütlesid, et neid ei närita. Ta vastu, et suur auster on, ikka peab närima natuke. Krt, oleks ma seda teadnud, oleks ma selle austri ikka ära söönud. Aga ta ju ütles, et ei närita neid!
Kompenseerimaks oma ebaõnnestunud austri maitsmist suutsin ma, delikatessipõlgur, maitsta tükikese  marineeritud krokodilli. Käisime nädalavahetusel ühe juubelil, kus muuhulgas serveeriti ka krokodilli carpacciot. Arvasin, et see on valge kala ja tahtsin Laurale tüki anda, kui kelner ütles, et ei-ei-ei, see on toores krokodill, ärge seda lapsele andke. Kuigi see tundus ülirõve, ma siiski maitsesin. Polnud paha, aga siiski väga rasvane suutäis. Mul käis see tükk aega suus ringi, selline blokk oli kurgus ees, lõpuks ikka neelasin alla. No ei ole delikatessid minu teema :)
Pildireportaazhi ka:
 Laura karusellil

 Vaade meie terrasilt merele

Honfleuri vaated

 Lily karusellil

 Meie maja

 Mingi linnakese rannas

 Mingi teise linnakese rannas, Poni ring 2 eurot

 veel Honfleur

 Etretat

 punkrid

 Mereannid, nämma :)

Hof Ter Linden

Me elame küll suures linnas (tegelikult küll külas, nii Võru suuruses umbes, aga küladel ei ole vahet - ja tegelikult on kõik üks suur Antwerpen), aga siin meie juures on õnneks väga palju rohelust. Ühele poole jääb Fort5, mis on meie kandi jooksjate ja jalutajate lemmik, lisaks seal laste mänguväljak, väike kunstlik järveke koos lindude ja hästi suurte kaladega (ja kalameestega otse loomulikult), palju tammepuid ja vanades kindluse hoonetes tegutsevad erinevad klubid - penskarite petanque'i klubi, skaudid, kunstisaal, korvpalliklubi (ma kirjutan korvpalli, sest ma ei tea, kuidas selle mängu nimi eesti keeles küll olla võiks, nemad ütlevad korfball ja tegemist ei ole sellega, mida meie korvpalliks kutsuma), diskoteek jne, jne.
Selle külje all on kohe suur tammik, mis lähe üle väiksemaks võsaks ja saab kokku meie paralleeltänava taga oleva Hof Ter Lindeni mõisapargiga. Linden tähendab pärnapuid. Pärnasid on siin, nagu tammesidki, hästi palju. Hof Ter Lindeni juurde viivad kolmest küljest pärnaalleed.
Enne oli see mõisapark eraomanduses ja suletud. Omanikud tahtsid selle teha mingiks teemapargiks ja turismiatraktsiooniks, aastase plaaniga ca 300 000 külastajat. Kohalikele see ei meeldinud ja omavalitsus ostis selle mõisa ise ära. Nüüd on park kõigile avatud ja ausalt öelda on mul hea meel, et sellest mingit teemaparki ei tehtud. Seal jalutades võid ära unustada, et oled keset suurt ja vilgast linna. Väga vaikne ja ilus on seal. Ma ei ole mingi fotograaf, seega pildid on nii nagu nad on. Aga mingi ettekujutuse ikka annab, eks.
Mõned ajad tagasi toimus seal ka üks pargipäev, koos väikese söögi ja joogiga, vanaraamatu turuga, natuke ajastutruud muusikat ja tantsu, nukuteater lastele, üks kohalik noor mees ketras oma lammaste villast lõnga, üks tädi tutvustas ja müüs ravimtaimi ja ürte ning sõita sai ka hobusekaarikus. Hobused olid meie laste vaieldamatud lemmikud. Ahjaa, tasuta pannkoogid olid ka.
Panen siis natuke pildimaterjali ka.

Taamal on näha keskmine pärnaalle, näha on ka meie küla keskel olevat kirikut.

Mõis

 Sellised lõvid olid ka keskmise pärnaallee alguses, kuid ilmselt eelmised omanikud viisid(varastasid) need kaasa. Olla neid müüdud mingil Prantsuse oksjonisaidil

 Lilleaia ilu erilist ei olnud, pigem mõned õitsvad põõsad siin ja seal.

 Vaated pargis

 Siia sinna oli istumiseks poetatud vanu toole, kõik erinevat värvi värvitud

 Nukuteatrit vaatamas

 Selline rõõmus mees ketras lõnga. Kududa ta ei osanud, seda pidi tegema ta tüdruksõber.

 Tantsulka

 Hobukaarik