Laura

Püüan kiirelt siis kribada mõned read Laurast. Kiirelt sellepärast, et tahaks tuttu minna ning seda iseendale jäävat aega ei ole just väga palju :)
Laurat ootasin samuti nagu Lilytki nädal aega kauem. Valentinipäeva hommikul oli selge, et varsti kohtume. Sõbrapäev läks ootuse tähe all mööda ning nõks peale südaööd sõitsime haiglasse. Siinsest arstipraktikast ka natuke - hommikul käisime arstil ja ta palus pärastlõunal meil uuesti tulla. Me uuesti arstile ei sõitnud, sest mul jäid valud selleks ajaks ära ja arvasin, et oli valehäire. Õhtuks hakkas aga miskit jälle toimuma ning umbes 19 ajal õhtul käisime veel korra arstil. Õhtul umbes kella 23 ajal tuli arst meile koju. Selle ajani tegi ta tööd ja võttis patsiente vastu. Seda hommikul kella 8st alates. Ootasime ja pidasime meil plaani tunnikese ja siis sõitsime haiglasse. Arst jäi sinna minuga kella 3ni hommikul. Mida kõike erapraksis ei tähenda :) Hommikul kell 8 oli ta jälle platsis ja aitas Laurakese ilmale. Muide, minu arst ei tööta selles haiglas, kus ma sünnitasin. Aga siin on kombeks, et oma arst tuleb sünnitusele, kuigi haiglas on arstid olemas. Noh, raha tahab teenimist.
Sünnitus ise läks kergemini, kui Lilyga. Ja nüüd on mul kaks kogemust. Lilyga oli mul seljavalusünnitus ja see on ikka põrgulik kogemust. Lauraga oli kõhuvalusünnitus ja see on ikka kökimöki võrreldes teisega. Või vähemalt mul oli. Aga nii nagu esimeselgi korral - kodus kõik toimis, kuid haiglasse jõudes jäi asi soiku. Aga mida tahtagi, kui mind seal rihmadega KTG külge aheldati ja siis seal selili lebades ei saa kuidagi kaasa enam aidata. Peale vete avamist ei muutunud asi kuidagi paremaks ning lõpuks sain ikka tilga ja epiduraali. Üks meedikutest, ilmselt mingi ämmakas või õde, käis vahepeal rääkimas, et lapsel on ilmselt nabanöör ümber, et ta ei ulata enam peaga suruma ja seetõttu emakakael ei avane edasi ja ilmselt lõppeb asi keisriga. No see oli küll asi, mida ma 'väga' kuulda tahtsin. Nii et hommikul, kui mu oma arst tuli ja peale natukest uurimist, kuidas öö möödus, ütles: 'Noh, nüüd võid pressima hakata', siis ma hakkasin lihtsalt nutma. Mul oli lihtsalt üle mõistuse hea meel, et mind lõhki ei lõigata. Kaks pressi ja kõhul ta mul oligi - väike armas Laura. 52,5cm pikk ja 3750g. Pool senti pikem, kui Lily oli ja pea pool kilo raskem. Kusjuures ma andsin Lilyle rinda kuni viimase õhtuni enne haiglasse minekut. Mu arst seda ei teadnud, sest ta hoiatas kohe, kui rasedusest teada sain, et nüüd tuleb ära lõpetada, et see ei ole rasedusele hea. Ei olnud laps midagi pisike ega alakaaluline. Lily elas minu kaheöise kodust eemaloleku ilusasti üle. Mina igatsesin teda hullupööra ja tahtsin väga väga koju. Seda enam, et haiglasöök on ka välismaal öka ja magada seal ka ei saa, sest pidev lärm on nii majas sees, kui väljas. Väljas ehitati uut sünnitushaigla osa ja masinad möirgasid pea 24h.
Nüüd oleme juba nädala kodus olnud, Lily on harjunud juba natuke, et on veel keegi, kes mu tähelepanu tahab. Eks ta ikka jaurab natuke, aga püüan nii palju kui võimalik temaga tegeleda, et talle seda elumuudatust võimalikult pehmeks teha. Alguses on see lihtne, Laura magab palju ja eks see esimene kuu umbes sellevõrra kergem ka. Ma olin juba unustanud, kui väike ja abitu on üks vastsündinud laps ja kui mõnusasti ta piima järgi lõhnab ja kui paljuhäälselt ta magab. Üks niutsumine ja nohisemine käib öö läbi :)
Ja läks nii nagu ma augustis vennale ütlesin, et mul on talle sünnipäevakingitus. Täpselt venna sünnipäeval Laura sündis. Nüüd on mul kaks imelist silmaterakest ja topeltrõõmu päevad täis. Pilte panen mõni teine kord :)

Aaa, teemast mööda - meil on perearstikeskuses uus arst tööl - dr. Dietvorst. Nimi ei pidavat meest rikkuma, aga naljakas on küll :D