Koolikorraldusest

Pole ammu ridagi kirjutanud, parandan selle vea :)

Ma ei tea, mida täpselt Eesti lapsed esimeses klassis õpivad. Peavad nad ju enne kooli minekut juba lugema, kirjutama, arvutama ja inglise keelt kõnelema ja katsed edukalt sooritama, et ikka kooli saada. Ja iga endast lugupidav vanem Eestis paneb lapse ikka ka eelkooli. Siin seda muret ei ole.
Lapsed kooli minnes katseid läbima ei pea ja ellujäämiskursusi teevad läbi ainult vanemad. Sellest, kuidas mõnedes koolides juba nädal aega enne 'sissekirjutamise' algust vanemad tänaval järjekorras seisavad, olen ma varem juba kirjutanud. On lausa tööpakkumisi tudengitele, kes kohati sadu eurosid teenivad mõne päeva või öö eest, mis lapsevanema eest järjekorras seisavad. Jabur! Aga sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Tahtsin kirjutada Lily esimesest kooliaastast. Siin lähevad lapsed kooli sünniaasta järgi, st kõik ühel kalendriaastal sündinud lapsed lähevad ühe korraga kooli. See tähendab, et enamus lapsi läheb kooli 6-aastasena, kuid need kelle sünnipäev on sept-dets, lähevad kooli 5-aastasena. Nii ka Lily, kes kõige noorem oma klassis on.
Kui ma septembris lastevanematele mõeldud infotunnis käisin, siis küll olin pehmelt öeldes ehmatanud, et kas kõik selle tõesti nad ühe aastaga õpivad selgeks, aga nüüd näen, et käkitegu.
Alustavad nad kõik tähtede ja häälikute (nt u on siin ü ja i on i, aga kui need kokku saavad sõnas ehk ui, siis kõlab see õ ja ö vahepealselt) õppimisega. Ja numbritega. Ehk siis lugemine, kirjutamine ja matemaatika. Sinna vahele loodusõpetus (oma keha, aastaringid jm) ja usuõpetus. Lily käib katoliiklikus koolis, kuigi Paul pole katoliiklane ja mina ammugi mitte. Miks siis katoliiklik kool, küsite. See on parema mainega, kõrgema haridustasemega, tasuline (mitte mingid megasummad, mõned kümned eurod kuus) ja kristlik. Kokkuvõttes hoiab teatud kontingenti eemale.
Lily loeb juba väga tublisti, korra kolme nädala jooksul käime raamatukogus ja võtame uued raamatud. Viis-kuus raamatut loeb iga kord läbi. Matemaatikat teeb tublisti (liidavad ja lahutavad praegu 20-piires) ja käekiri on minust kordades parem :)
Hindeid ei panda. Siin käib kõik punktide peale. Esimeses klassis pannakse hinnetelehele ainult sõnalised tulemused, aga see on vist Eestis ka nii.
Punktid aga peavad olema väga head, et läbi saada. Nt. matemaatika test, mille maksimumtulemus on 20 punkti, selle viimane ok punktiarv on alates 17 punktist. Ei ole nii, nagu Tootsil, et teen ainult pool ülesannet ära.
Kella õpivad ka ja rahaga arvutamist ka.

Preagu on meil 2 nädalat lihavõttevaheaeg ja pärast seda tuleb kuni juuni lõpuni koolis käia.

Olukorrast siin

Ma ei oskagi kuskilt pihta hakata. Viimaste päevade sündmuste valguses on kogu uudiste ootus ainult terrorismil. Uudiseid lugedes haaran ainult pealkirju, kas on kuskil olnud uus rünnak või kas on mõni jooksus terroristidest kätte saadud.... Selliselt on raske elada, kogu aeg halbu uudiseid oodata.
Paul käib umbes korra kuus Pariisis, sest tal on osa tiimi seal. Ta tuli just eelmisel päeval enne seda jama sealt. AIG inimestest keegi Pariisi rünnakutes surma ei saanud, aga inimesed on seal pingul. Ma kujutan ette, kui sõda koduõuele tuleb, siis on see õudne.
Kui oli see ebaõnnestunud rünnak Pariisi rongis, see kus Ameerika sõdurid ühe kalashnikovidega terroristi kahjutuks tegid, siis ta tuli kaks päeva enne seda sama rongiga Pariisist. Ja see raibe, kes rongirünnaku plaanis, tuli ka just Molenbeekist peale. See jääb meist umbes 40km kaugusele. Paul ütleb, et seal ei ela ühtegi valget inimest. Et sealne linnapea, kes aastaid aastaid valitses, oli väga immigrandimeelne ja nüüd on tulemus käes. Kui te uudistest olete juhtunud lugema, siis need Pariisi rünnakus osalenud 3 venda, nendest kaks lausa töötasid linnavalitsuses selle eelmise linnapea heaks.
Siseminister tahab otsida läbi kõik majad Molenbeekis. Näis, kas sotsialistid seda lubavad või hinnatakse see rassismiks. Brüsselis on kõrgeim ohutase määratud. Tase 4. Meil siin on tase 3. See üks jooksus olev terrorist plaanib teadaolevalt ennast Brüsselis õhku lasta. Politsei oli Molenbeekist leidnud keemiarelva. Kurat, kust nad keemiarelva said? Käisid usinasti koolis keemiatunnis ja jätsid kõik hästi meelde või?
Kui kõiki neid uudiseid lugeda, siis on täitsa õudne olla. Aga kogu aeg ei saa selle peale mõelda, siis võibki peast hulluks minna. Selline unenäo tunne tuleb vahepeal peale, et see kõik ei ole päriselt. Raske on uskuda ja raske on kohaneda. Russalina, mu bulgaarlasest sõbranna, rääkis juba paar kuud tagasi, et Saksamaal inimesed valmistuvad rasketeks aegadeks. Et inimesed ostavad koju varuks kuivaineid jm toidukraami, mis kaua seisab. Nüüd vist peab hakkama siin ka mõtlema, et kui poed on kinni, et kodus midagi närida oleks.
Meil (ja ilmselt ka teistes külades-linnades) on linnavalitsuse hoones armee staap. Soomukid seisavad maja ees ja sõdurid patrullivad mööda tänavaid. Kellel tekib kujutluspilt kolmandat kuud sõjaväes olevatest Eesti ajateenistuses olevates poistest, siis siin on palgaarmee ja sõdurid on igavesed suured tõsise olemisega mehed. Selline kahtepidi tunne on. Ühelt poolt peaksid nad looma turvalise tunde, et sõjavägi on kohal ja kui midagi juhtub, reageerivad nad kohe. Aga teiselt poolt lisab see hirmu juurde. Tähendab ongi ikka nii tõsine olukord, et armee valvab rahu.
Selline segane tunne mul kogu aeg ongi. Vahel on suurem hirm ja mure, vahel ei mõtle selle jama peale. Üks on kindel, kui siin ikka päriselt ohtlikuks läheb, siis pakin ma oma kassid ja lapsed kaasa ja tulen Eestisse.
Aga seniks jääb lootus, et notitakse siin kõik teada olevad terroristid maha. Lootus jääb, et Venemaa, Prantsusmaa ja USA pommitavad ISISe tolmuks. Lootus jääb, et elu ühel päeval jälle vanaviisi edasi läheb.

Üks kohalik komme

Verloren Maandag ehk Kadunud Esmaspäev on selline päev, mida Antwerpeni provintsis tähistatakse vorstisaiade ja õunapommide söömisega.
Minu kirjeldus ei pruugi olla kõige täpsem, aga tuleb see keskajast. Esimene esmaspäev peale Kolmekuningapäeva oli päev, kus linnaametnikud andsid oma ametivande. Töötamise mõttes oli päev kadunud. Sellest ka nimetus. Päeva tähistati pidustustega, kuid et linna kulusid kontrolli all hoida, sai igaüks sel päeval vaid odava lihasaiakese.
Tänapäeval see päev püha, st vaba, ei ole. Aga neid vorstisaiakesi ja õunapomme on kõik toidupoed ja pagariärid täis. Ja neid müüakse ka pikemal perioodil, mitte ainult sel esimesel esmaspäeval peale Kolmekuningapäeva. (Ma ei tea, kas vastlakukleid Eestis müüakse ainult vastlapäeval, või saab neid ka varem-hiljem osta?)
Näiteks Ida-Flaamimaa provintsis tähistatakse Kadunud Esmaspäeva hoopiski oktoobris.
Väike pildimaterjal ka. Vasakpoolne on õunapomm ehk appelbol. Krõbeda, kihilise taigna sees on terve õun, millel südamik välja uuristatud, maitsestatud suhkru ja kaneeliga. Parempoolne on vorstisaiake. Meenutab natuke viinerpirukat, aga on oluliselt suurem. Umbes 15cm pikk ja sees on karri maitseline hakklihast tehtud vorstike. On ka topelt vorstiga variante. vt. järgmist pilti. Ühe vorstiga worstenbrood'i on minu meelest parem süüa, kui kahe vorstiga. Õunapomm on ka maitsev, ning vastavalt eelistusele söövad osad seda külmalt, osad lasevad selle mikrolaineahjus soojaks. Mina eelistan külmalt.

Kohalikest kommetest

Ma olen juba pikka aega tahtnud kirjutada Belgia lipust. Eestlaste jaoks on lipp uhke sümbol, püha ning tundub silmale päris harjumatu, kuidas siin lippu kasutatakse.
Olgu öeldud, et kohustust lippu välja panna pole mitte ühekski päevaks aastas. Majadel ei ole lipuvarda hoidjaid. Mõnedel inimestel lipud siiski kodus on. Ja  välja pannakse neid siis, kui tuju tuleb. Mõni riputas siis, kui juhtus see raske bussiavarii, kus palju väikeseid Belgia lapsi sai surma teel kooli suusareisilt koju. Palju inimesi on praegu lipu välja pannud, on ju jalgpalli MM, kus Belgiagi mängib. Ja kuidas need lipud siis väljas on, kui lipuvarrast pole maja külge kuhugi panna. Ah, mis sest lipuvardast ikka, teeme akna lahti, sätime lipu nõnda, et selle äär ja suletava akna vahele kinni ja voila ongi lipp väljas. Tundub väheke lipu rüvetamisena, aga nii on.
Ja et asi ikka äärmuseni viia, siis vahet pole, mis pidi see lipp väljas on - õigetpidi, püstipidi, valepidi. Belgia lipp on must-kollane-punane trikolor, aga triibud ei jookse horisontaalis nagu Eesti lipul, vaid vertikaalis. Ma sellest valepidi rippuvast lipust ei saanud head pilti, aga üks püstipidi akna peale kinnitatud lipp teile ka vaatamiseks. Ja see on veel suhteliselt korralikult üle terve akna kinnitatud, enamasti ripuvad nad lihtsalt akna alumise ääre vahele kinnitatuna. On harjumatu lippu nii näha, eks.

Suvi

Meil on siin koolivaheaeg käimas ja oleme nädala jooksul käinud päris mitmes kohas lastega. Kolmapäeval külastasime Antwerpeni Central Stationis (rongijaamas siis) olevat Dino Expot. Seal oli 50 erinevat dinosaurust vaatamiseks välja pandud ning kui Lily nägi telekas selle expo reklaami, oli kindel, et sinna me minema peame. Lastele väga meeldis. No see oli ka pigem väiksematele lastele, sest mingit liikumist ega showd ei toimunud, olidki ainult elusuuruses dinosaurused näha. Sai neid katsuda ja mõnele selga istuda ja pilti teha. Minu laste huvi dinosauruste vastu sai alguse eelmisel suvel Tauno juures, kelle lapsed Johannes ja Saara on dinosauruse hullud. Neil oli terve tuba dinosauruseid täis ja näed väike huvi jäi meie omadele ka külge.
Siis käisime kaks päeva Antwerpeni loomaaias. See on väike loomaaed, kohe keset linna. Aga tegemist jagus ikka 2 päeva. Muidu polekski kahel päeval käinud, aga minu bulgaarlasest naabrinaisel on ostetud aastane abonoment Antwerpeni ja Planckendaeli loomaaeda ning ta lahkelt jagas seda meiega. Loomaaia pilet on siin päris kallis. Täiskasvanu pilet maksab 22,50 ja lapsed, penskarid, üliõpilased ning muud soodukaga saavad 17,50 eurot. Lapsed alla 3.a. on tasuta. Seega  perega minna on päris korralik väljaminek. Antwerpeni loomaaias on huvitav kindlasti ööloomade maja, siis merilõvide show. Pingviinid on ka toredad vaadata ning nendega ühes majas on ka kalad. Meie hitthetk oli seal, kus lapsed said käsipidi ühes madalas basseinikeses solistada ja suuri kalu katsuda. Ma pole kindel, kas need kalad olid koid. No seda lõbu neid kalu paitada ikka jagus, kohe nii, et riided olid päris korralikult märjad.
Kes neil siis seal veel elavad - kaelkirjakud, lõvid, karud, tiigrid, mitmesugused ahvid, flamingod, erinevaid muid linde, jõehobud, elevandid, sebrad, okaapid, kaamelid. No kindlasti mõned veel, kõik ei jää meelde. Liigirikkuselt kindlasti mitte ahhetama panev, aga siiski päris tore loomaaed.
Ja kuna naabrinaine lahkelt pakkus, käisime täna ka Planckendaeli loomaaias. See on suurel territooriumil asuv loomaaed. Jällegi mitte nii liigirikas nagu Tallinna loomaaed, aga väga ilusasti välja ehitatud, ka praegugi oli näha siin ja seal pooleli olevaid uuendusi. Mulle eriti meeldis see, et kullide ja kotkaste ala oli kõrge-kõrge võrguga piiratud, mitte mingi kahe meetri kõrgune puurike. Ikka nii kümmekond või rohkem meetrit kõrgusesse tõstetud võrk ja kullid istusid nii toredasti seal üleval õrrel ning jälgisid teraselt ümbrust. Minu meelest sellistele lindudele väheke väärikam vangla, kui me seda tavaliselt harjunud nägema olema. Ma sealt mingeid muid loomi eraldi välja tuua ei oskagi, kui vaid pingiivid said meie tänase käigu kõrghetkeks. Seda lihtsalt seetõttu, et seal on pingviinid väga julged ning nende eluala on ehitatud nõnda, et neid saab väga lähedalt vaadata ja isegi katsuda ja neil on võimalus soovi korral oma basseinialaalt isegi välja tulla inimeste sisse. Tundub, et nad oma lõbustamiseks ka seda viimast aeg ajalt kasutavad. Nii tuli ka meie seal oleku ajal mõni pingviin kõnniteele jalutama. Korra tulid 2 pingviini välja seal, kus meie just parajasti neid vaatasime. Muidugi lapsed said neid katsuda ja pai teha ja see oli igavesti äge! Aga pingviinid, ma ütlesin, tulevad ennast lõbustama. Ma olen selles täiesti veendunud, et nad teevad seda meelega. Tulevad oma alalt välja ja siis jooksevad tiivad laiala inimeste vahel ja täitsa lahe on vaadata, kuidas inimesed kisades kahte lehte laiali jooksevad. No umbes samuti nagu Hispaanias, kui need härjad mööda tänavaid jooksevad :)
Ahjaa, ja ilm oli täna selliseks külastuseks lausa super, meil oli 19 kraadi sooja. Varjus.

Söögist

Ma pole ammu millestki kohalikust kirjutanud.
Kirjutan belgaste söömisharjumustest natuke. Nagu burgundlased, armastavad belglased hästi süüa. Igasugused laadad ja festivalid kulgevad alati suure hulga erinevate söögilõhnade saatel. Isegi kõige pisemal külaplatsil keerutav karussel saab alati saatjaks vahvli- ja friikartuliputka. Suuremad tänavajämmid meelitavad igasuguste erinevate hõrgutistega, mitte ainult friikate ja vahvlitega. Ja õlu loomulikult. Neil on umbekaudu 1150 erinevat õllet ja IGA õlle jaoks on oma klaas. Nad ütlevad, et õlut valest klaasist juues ei ole maitse õige.
Friikad nagu ka vahvlidki on üks nende rahvusroogasid, kui ma nii võin nimetada. Friikartulid olevat belglaste leiutis, mille prantslased kiirelt üle võtsid ja üle maailma tuntuks tegid. Ilmselt on selliseid toite teisigi, mille häid maitseid armastavad prantslased on kuskilt üle võtnud ja siis nö. enda nime alt maailma viinud. Õiged friikaid muide valmistatakse nõnda, et kõigepealt küpsetatakse kartuleid 140-kraadises õlis, seejärel nõrutatakse nad õlist kuivaks ning pannakse teist korda küpsema 180-kraadisesse õlisse. Ja kartul peab olema pudrukartul. Siis tulevad head ja väljast krõmpsud, kuid seest pehmed friikad.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ja ma ei plaani ka kirjutada mingitest erilistest roogadest, vaid täiesti tavalisest saiast. Saia (leiba siin ju pole) söövad belglased palju-palju. Pagariärisid on siin iga nurga peal. Meie küla pisikese keskväljaku ümber on neli pagariäri (ja need pole mitte ainukesed pagariärid meie külas). Igaüks teisest paarikümne meetrise vahega. Ja kõigile jätkub kliente nõnda, et tipptunnil lookleb järjekord tänaval. Saiapätsid on suured ja saiaviilu ei ole lihtne süüa nõnda nagu seda meie harjunud oleme tegema. Ma mõtlen, et määrid või peale ja siis sobiva katte ning asud sööma. Saiaviil on nii suur, et siin murtakse võisai pooleks kokku. Selliselt siis, et määritakse poolele saiale või, pannakse sobiv kate ja seejärel keeratakse teine pool saia veel kattele peale. Muul juhul peaks saia kahe käega kinni hoidma söömisel. Ja ma ausõna ei valeta, kui ma ütlen, et nad söövad sedasi saia vahele keeratuna kõike. No tõesti kõike. Sink, juust, marmelaad, ja muud tavalised asjad, millega me harjunud oleme. Erinevad majoneesiga salatid käivad saia vahele. Kartulipuder käib saia vahele. Shokolaad (jah, lisaks määritavale shokolaadile ka selline krõmps tahvlishokolaad, mis on küll väheke õhem, kui Anneke), banaan, pannil praetud õunad pruuni suhkruga, piparkook (mitte meie mõistes krõbe piparkook, vaid pigem selline vürtsikas keeks on asi, mida nad piparkoogiks kutsuvad), pralineekommid, you name it. Mul on arusaam, et kõik mis on söödav, kõike seda võib oma saia vahele keerata ja keegi kohalik ei imesta. Tegelikult vast päris kõike ikka nad kah saia vahel ei söö... vahvlit näiteks :)

Hobune vol.2

Nädalavahetusel on peremees meie Laki ilmselt viinud ära teisele karjamaale. Või käivad lehmad karjamaal ja hobused on koplis? Igatahes esmaspäeval teda seal enam polnud. Arusaadav, seal oli kõik hein juba ära söödud, aga kurb on ikkagi.

Lakist üks video ka, kahjuks küll külili, aga ma ei oska seda keerata ka.

Panen Lily kooliteest ka mõned pildid. Meile jäävad tee peale üks suur aed kanadega, kaks eeslit (ma pean tunnistama, et ma pole elus varem eeslit päriselt näinudki, rääkimata pai tegemisest) ning vahetevahel ka üks triibuline kass. Tal on rihm kaelas ja elab teisel pool põldu. Juu siis teeb hiirejahil selliseid ringe, et tuleb üle põllu pargini välja.
Lily on  meil hästi loomalemb. Laura natuke vähem. Lilyle meeldivad kõik koerad ja kassid ja hobused ja ämblikud ja sipelgad ja keldrikakandid ja kõik-kõik. Laura natuke nagu pelgab, aga võibolla on ta lihtsalt veel natuke väike. Ei tea, aga ma olen päris kindel, et Lily loomahullust tuleb kuidagi toetada ja ma päris tõsiselt mõtlen ta ratsutamistrenni panna. Nii paari aasta pärast ehk.

Hobune

Ma olen juba Hof ter Lindenist kirjutanud, see on meil kohe siin tagumise tänava taga. Lily koolitee viib sellest pargist läbi ja tema suureks rõõmuks on sinna ühele maalapikesele ilmunud hobune. On seal kogu aeg, üksinda. Ilmselt pargi ja seda ümbritsevate põllumaade eest hoolitseva talumehe hobune. Oleme selle hobusega nüüd pidevalt suhelnud ja viime talle leiba ja porgandit. Tal on alati viimase peal hea meel meid näha. Ma ise arvan, et on vana hobune, lakk on hall ja osad hambad on mu meelest ka puudu. Muidu näeb suhteliselt kõbus välja. Ei kuule ka vist hästi, arvan ma. Kui ta heinamaa teises otsas sööb, siis peame ikka kõvasti karjuma ja siis kui ta juhtumisi meie poole vaatab, siis pean hüppama ja kätega vehkima, et ta meid näeks. Kui näeb, siis laseb galoppi meie poole :)
Kutsusume teda alguses lihtsalt 'hobune', aga kuidagi nõme oli karjuda seal 'hobuneeeeee, hobuneeeee' ja mõtlesime, et peaks talle mingi nime panema. Mul tulid kohe kõigepealt ainult lehmade nimed meelde. Vanaemal-vanaisal hobuseid ei olnud. Aga hobune Maali tundus ka nagu naljakas olevat. Ja siis mul aju töötas täistuuridel, aga mitte ühtegi hobuse nime ei plahvatanud. Mõtlesin siis, et mis Tessi hobuse nimi oli, Lakay. Selge, meie hobuse nimeks sai Laki. See on oluliselt parem kutsumiseks, kui hobune.
Panen paar pilti ka. Tegin ühe video ka, kus ta nii toredasti meie poole kappab, aga millegipärast ei õnnestu mul seda üles laadida. Aga piltidelt näete meie Lakit ikka :) On selline pisemat sorti hobune, aga väga jõuliste jalgadega, ikka tööhobune :)

Hof Ter Linden

Me elame küll suures linnas (tegelikult küll külas, nii Võru suuruses umbes, aga küladel ei ole vahet - ja tegelikult on kõik üks suur Antwerpen), aga siin meie juures on õnneks väga palju rohelust. Ühele poole jääb Fort5, mis on meie kandi jooksjate ja jalutajate lemmik, lisaks seal laste mänguväljak, väike kunstlik järveke koos lindude ja hästi suurte kaladega (ja kalameestega otse loomulikult), palju tammepuid ja vanades kindluse hoonetes tegutsevad erinevad klubid - penskarite petanque'i klubi, skaudid, kunstisaal, korvpalliklubi (ma kirjutan korvpalli, sest ma ei tea, kuidas selle mängu nimi eesti keeles küll olla võiks, nemad ütlevad korfball ja tegemist ei ole sellega, mida meie korvpalliks kutsuma), diskoteek jne, jne.
Selle külje all on kohe suur tammik, mis lähe üle väiksemaks võsaks ja saab kokku meie paralleeltänava taga oleva Hof Ter Lindeni mõisapargiga. Linden tähendab pärnapuid. Pärnasid on siin, nagu tammesidki, hästi palju. Hof Ter Lindeni juurde viivad kolmest küljest pärnaalleed.
Enne oli see mõisapark eraomanduses ja suletud. Omanikud tahtsid selle teha mingiks teemapargiks ja turismiatraktsiooniks, aastase plaaniga ca 300 000 külastajat. Kohalikele see ei meeldinud ja omavalitsus ostis selle mõisa ise ära. Nüüd on park kõigile avatud ja ausalt öelda on mul hea meel, et sellest mingit teemaparki ei tehtud. Seal jalutades võid ära unustada, et oled keset suurt ja vilgast linna. Väga vaikne ja ilus on seal. Ma ei ole mingi fotograaf, seega pildid on nii nagu nad on. Aga mingi ettekujutuse ikka annab, eks.
Mõned ajad tagasi toimus seal ka üks pargipäev, koos väikese söögi ja joogiga, vanaraamatu turuga, natuke ajastutruud muusikat ja tantsu, nukuteater lastele, üks kohalik noor mees ketras oma lammaste villast lõnga, üks tädi tutvustas ja müüs ravimtaimi ja ürte ning sõita sai ka hobusekaarikus. Hobused olid meie laste vaieldamatud lemmikud. Ahjaa, tasuta pannkoogid olid ka.
Panen siis natuke pildimaterjali ka.

Taamal on näha keskmine pärnaalle, näha on ka meie küla keskel olevat kirikut.

Mõis

 Sellised lõvid olid ka keskmise pärnaallee alguses, kuid ilmselt eelmised omanikud viisid(varastasid) need kaasa. Olla neid müüdud mingil Prantsuse oksjonisaidil

 Lilleaia ilu erilist ei olnud, pigem mõned õitsvad põõsad siin ja seal.

 Vaated pargis

 Siia sinna oli istumiseks poetatud vanu toole, kõik erinevat värvi värvitud

 Nukuteatrit vaatamas

 Selline rõõmus mees ketras lõnga. Kududa ta ei osanud, seda pidi tegema ta tüdruksõber.

 Tantsulka

 Hobukaarik

Filharmoonikud ja Tuhkatriinu

Meile kolisid mõned majad edasi toredad naabrid, bulgaarlased. Neil on tütar Karina, kes on Lilyst 4 kuud noorem ja läheb samasse kooli, kuhu Lilygi. Ainult, et tema alustab novembrist, peale sügisvaheaega. Mõlemad naine ja mees on muusikud. Naine mängib viiulit Flaami Kuninglikus Filharmooniaorkestris (Royal Flemish Philharmonics) ja mees mängib fagotti, aga mul ei jäänud meelde, mis orkestris. Nüüd eelmisel nädalavahetusel pakkus Rusalina meile tasuta pileteid filharmoonikute lastekontserdile Tuhkatriinu. Orkester mängis priimat muusikat, aga see näitlejate osa, see ei kannata mitte mingit kriitikat. See ei olnud küll üldse üheski vanuses lapsele sobiv mu meelest. Kui ma tahan karjumist, kaklemist ja vägivalda lapsele näidata, siis parem hoian ta õhtul kaua üleval ja näitan suvalist filmi telekast. See oli ikka ülemõistuse odav komejant, mis filharmoonikutele taustaks oli tehtud ning rikkus muusikaelamuse täiesti ära. Ühte Tuhkatriinu kasuõde mängis mees, need mõlemad õed röökisid nii õudselt, et Laura ainult nuttis kõva häälega. Kaklesid, üks kägistas teist, kuniks see põrandale pikali lamama jäi... no ma ei tea. Me kaua ei olnud, sest Laura tõesti kartis seda õudset möirgamist ja Lily hakkas ka suhteliselt kohe õue nõudma. Aga need lapsed teatris, need naersid, kui üks teist kägistas...
Ma Rusalinale ka ütlesin, et see näitlejate osa oli küll väga allapoole arvestust, nii palju kui ma nägin. Ta nõustus ja ütles, et siin üldse inimestele meeldib selline huumor. Mulle selline stand-up comedy ja jalaga perse naljad peale ei lähe ning teatris eelistaksin küll lapsele sobilikumat sisu leida. Masendav.
Aga muidu on meil siin juba vahepeal täitsa soojaks läinud. Eile oli 20 kraadi sooja. Kuigi lubatakse, et läheb uuesti jahedaks ja kohati ka lund. Ehk siiski lumi uuesti maha ei tule.
Lily sai omale kooli koha, saime kõne, et on nüüd ootejärjekorrast jõudnud päris nimekirja ja saab septembrist alustada. Karina, kes on Lilyst noorem sai kooli alles registreerida nüüd 1.märtsil. Ma ei teagi, kuidas see süsteem neil toimib täpselt, et Lily on juba nimekirjas sügiseks, aga osad saavad alles registeerima hakata märtsist. Igatahes läks bulgaarlaste pereisa hommikul kell 6 kooli ukse taha järjekorda. Antwerpenis pidid inimesed vahel lausa kooli ukse taga magama, et lapsel oleks suurem võimalus kooli saada. Ajalehes olid pildid, kuidas inimesed väga varahommikul koolide ukse taga seisavad ja ootavad, millal uksed lahti tehakse ja registreerimine algab. Jube.
Laurakene on meil juba nii tublisti sõnu ütlema hakanud. Ütleb daa-daa, auh (koer), äu (kass), auto, pepu, tiss, pajj (pall), Pajji (Palli), pai, tädi. Emme sõnavarasse veel ei kuulu :) Ah jaa, raputab pead ja ütleb 'ei taa' ka.
Lily juttu ei jaksa enam ära kuulatagi ja ma ei taha mõelda, kui nad mõlemad veel rääkima hakkavad :)
Üleüldse, mida suuremaks nad saavad, seda vahvamad nad koos on. Üldiselt käivad neil asjad stiilis: 'Anything you can do I can do better, anything I can do better than you.'
Noh, aga nüüd Laura ärkas, eks kirjutan jälle, kui aega leian.. :)

Väike vahepala

Kuidas meil siis läheb? Ikka hästi läheb.
Laura tegi oma esimesed sammud mõned päevad tagasi. Ei võta veel palju ette, ikka paarikaupa, aga küll see julgus tuleb. Ja siis saabki see maas roomamine läbi. Lilyl ju ka. Ta teeb ikka kõik etapid uuesti läbi koos Lauraga. Alguses roomas kõhuli, nüüd käputab vahelduseks ja ehk saame nüüd selle põrandanühkimise lõpuks selja taha jätta :)
Lily hakkas täna kasutama minu laptopi hiirt. Seda, mida näpuga tuleb ringi ajada. Nii et kui ta varem näitas mulle ekraanilt, millist videot youtube'ist vaadata, siis nüüd saab ta ise hakkama uue video käivitamisega. Nii palju muidugi ta veel ei oska, et ise sobiva video nimi sisse trükkida.
Ipadiga ei pea ma teda enam ammu aitama. Sellega saab ise oma memory mängud mängitudja puzzled kokku pandud ja samuti youtube'st videosid vaadatud. Tehnikasajandi laps.

Ja selline tore uudis täna raadiost, et järgmisel aastal tuleb Brüsselisse jälle jõulukuusk. Ja et see õudus, mis seal preagu on, võetakse kohe varsti maha. See valgusinstallatsioon on päeval ainult kõrgeja kole tellinguterida. Öösel pimedas on väheke edevam.
Aga vähemalt jäävad jõulud Brüsselisse alles, kas pole tore :)

Stinale ja kõikidele teistele araknofoobidele

Täna Lilyga jalutamas käies märkasin äkki tee ääres ämblikuvõrke. Ma olen neid enne ka näinud, aga mitte selliseid. Mõned olid pea meetrise läbimõõduga ja nende peremehed... ohohohoh, isegi minu jaoks hirmsad. Suured jurakad. Ma ei tea, kas need söövad varblaseid kärbeste asemel. Pildid on mobiiliga tehtud ja kvaliteet on nagu on :) Pudelikorgi panin võrdluseks, aga see on natuke eemal võrgust. Ligemale ei julgenud panna, sest ta, raisk, kippus kohe ründama.

Elust siin

Seda ma olen ilmselt kirjutanud, kui ebaviiskas liiklus siin. Igaüks on ainult enda eest väljas, nina vastu rooli ja mingit teistega arvestamist ei ole. Ilmselgelt on see tingitud viisist, kuidas siin autojuhiload saadakse. Selleks ei ole muud vaja, kui minna ja teha ära teooriaeksam ning siis võid sinise L märgi omale tahaaknale visata ja liikluskeerisesse sukelduda. Seda muidugi juhul, kui sul on keegi, kes oma autoga seda teha lubab. Need vaesekesed, kellel ema-isa oma autot ei luba ja isiklikku autot ka veel ei ole, peavad muidugi käima autokoolis. Aga auto olemasolul võib sõit alata. Ja kui tunne on piisavalt tugev, siis tuleb minna ja sooritada sõidueksam ning voila, load ongi olemas. Ja sõidustiil on täpselt selline nagu sinu vanaema ükskord sõitma õppis, siis oma last õpetas ning see omakorda oma last. Nice.
Sellest, kuidas siin toitu käega katsutakse, olen ma kindlasti ka kirjutanud. Vahet pole, kas on seagripi hooaeg või mitte, ikka võtab teenindaja nii kalaletis kui pagariäris sinu toidu paljakäsi ja nendesamade 'puhaste' võtab ta su käest raha vastu ning seejärel teenindab südamerahus järgmist klienti. Brrrrrr!
Mõni asi on siin ikka paremini ka :) Näiteks mulle meeldib, kuidas prügivedu on korraldatud, mida sellise tiheastuse korral ainult rakendada saab. Aasta alguses tuleb postkasti üks kalender, kus on ära märgitud, mis päeval mis värvi kotiga prügi ära viiakse. Iga esmaspäev käib näiteks olmeprügi auto. Pühapäeva õhtuti tekivad majade ette tee äärtesse mustad prügikotid. Aga need ei ole mitte suvalised prügikotid, vaid peavad olema erimärgistusega ja kindlasti kandma õige küla nime. Rull 20 kilekotiga maksab 20 eurot. Seega ühe koti äravedu on 1 euro. No ja nii palju, kui prügi tekitad, nii palju sul ka kulub. Meil läheb enamasti 2 kotti nädalas, seega olmeprügile kulub kuus 8 eurot. Harvemini käib äravedu plast-ja kartongtaarale, mis on sinises kotis. Siis viiakse veel aeg ajalt ära biojäätmeid valge kotiga ning mõne aja tagant võib täiesti ilma mingi kotita tee äärde äravedu ootama jätta paberi, papi ja kartongi. Klaastaara kogutakse siin suurtesse konteineritesse, mida iga paari tänava peale leidub. Maksulist taarat, nagu Eestis, siin praktiliselt pole. Mõned üksikud pudelid on sellised, mida supermarketi juures olev taaraautomaat vastu võtab. Miks maksta, kui taara ise õigesse kohta tagasi jõuab.
Palgad, otse loomulikult, on siin suuremad kui Eestis. Aga samuti on elu kallim kui Eestis. Internet, lauatelefon ja telekas pakett hind jääb umbes 90 euro kanti kuus. Leib, vabandust, sai ikka :) Leiba siin ju ei ole. Sai maksab 2.20 eurot. Liiter piima on ligi euro või on isegi pisut üle selle. Juukselõikus koos pesu ja föönisoenguga naistele 40 eurot. Ja nii edasi, ja nii edasi. Kindlasti on ka asju, mis on samas hinnas või odavamad, kuid üldiselt on kõik ikka kallim. Allahindluste ajal juulis ja jaanuaris võib muidugi supersoodsaid oste teha. Kuid allahindlusi ei tee mitte kõik poed, nagu me Eestis oleme harjunud, et ka Prisma, Rimi ja Selver soodukaid teevad. Siin ikka riidepoed põhiliselt ja natuke ka tehnikapoed. Kosmeetika, lõhnad ja muu selline soodukaid ei näe.
Palkadest siis. Töötu kuine abiraha peaks olema umbes 900 eurot kuus kätte. Ilma eelneva töökogemuseta administraator maamõõdufirma vastuvõtulauas teenib 1200 eurot kätte. Alustav teenindaja supermarketis saab 6 eurot tunnis kätte, mis teeb umbes 1000 eurot kuus. Maksud on siin astmelised ja ulatuvad kuni 50%-ni. Lisatasude ja preemiate pealt võib isegi kuni 60% riigile minna.
Lisaks palgale on siin tavaks 13. palk ja mõnedes ettevõtetes ka 14. palk. Toidutšekid on tavalised, aga vist mitte kõigis ettevõtetes, maksimaalselt 7 eurot tööpäeva kohta. Ja need tšekid kehtivad igal pool toitlustusasutustes ning ka supermarketites. Enamus inimesi vist ostabki nende eest hoopis poest süüa, mitte ei söö nende eest lõunat. Lisaks on 'eco'-tšekid osade firmade poolt. Paul näiteks saab iga poole aasta tagant 250 euro väärtuses neid tšekke ja selle eest võib osta kõike, mis mahub sõna loodussõbralik/öko alla. Lilled, muru, jalgrattad jne.
Olen kuulnud ka sellist asja, et kompenseeritakse tööletuleku kulu, olgu selleks siis bensiinikulu autol, rongipilet või boonus jalgrattaga sõitjale. Aga jälle, see sõltub ettevõttest. Mitte kõik ei ole nii sõbralikud :)
Siis minu kõige suuremaks üllatuseks - puhkuseraha tuleb lisaks palgale. Näiteks, kui puhkad juulis 2 nädalat, siis saad terve juulikuu palga + kahe nädala jagu puhkuseraha veel lisaks. Puhkusepäevad on siin ainult tööpäevad ja minimaalselt saab neid 22, maksimaalselt oli päris suur number. Jällegi, ettevõte ise otsustab.
Rohkem ei tule hetkel meelde. Auto kulud on siin päris suured, riik koorib korraliku auto- ja teemaksu ja kindlustus on ka kallis. Ma ei mäleta täpselt rahas, aga minu jaoks olid päris ulmelised summad.
Kogu see eelnev jutt kehtib siis flaami poole kohta. Seda, kuidas käib elu Brüsselis või valloonide juures, ma ei tea. Selgituseks - need kolm on justkui kolm eri riiki, kus kohalik valitsus kehtestab oma reeglid ja seadused. Noh, siis selle kolme peale peaks olema üks koguvalitsus, mida belglased ei saa ega saa kokku pandud juba eelmistest valimistest. Ja nendest on möödas juba üle aasta.

Belgia ja Luksemburgi eestlaste Jaanipäev

Eile tähistasid siinsed eestlased jaanipäeva. Käisime ka, aga ei jäänud kauaks. Hommikupoole oli tõsiselt kehv ilm, sadas nagu oavarrest. Mõtelsin, et me ei lähe õhtul kuhugi, aga õhtuks läks selgeks ja päike tuli välja. Nii et võtsime ühisele toidulauale puuvilju kaasa ja asusime teele. Lõkkeplats asus meilt umbes 60 km kaugusel Wilseles. Eesti konsul oli selle asja põhiline korraldaja. Emil Rutiku oli kohale lennutatud õhtujuhiks ja Tuberkuloited oli samuti esinema toodud. Rutikut nägime,

bändiproovi ka nägime, aga selleks ajaks kui Tubekad lavale tulid, olime me juba läinud. Paha oli see, et me tegelikult ei näinud jaanituld ka, sest see süüdati hiljem õhtul. Korralik hunnik oli kokku tassitud igatahes. Ma ei tea, kas lõkkepuud olid ka Eestist kohale lennutatud, sest siin ju metsa ei ole :) Kui lennukiga Brüsselis maanduda, siis natuke metsa on näha, aga see on nii kenasti ruutpesiti istutatud. Valloonide poole peal vist natuke midagi metsa moodi on ka, aga flaamid on küll ilma metsata. Siin on ainult põllumaad ja linnad ning puid näeb ainult parkides.

Aga sõime grillliha ja -vorsti, salatit ja kooki. See oli kõik tasuta (õigemini osavõtutasu 20 eurot kattis selle). Tervitusnaps siider või õlu (eesti oma) oli ka igale ette nähtud. Me võtsime siis ka ühe õlle ja siidri, aga panime need autosse. Siider purskas tagasi tulles autos laiali ja auto haises nagu keemiklassi plahvatus. Aga A le coqi õlu on külmakapis ja ootab oma aega.
Kes tahtis, sai baarist alkoholi osta.

Lily oma sinimustvalge mütsi ja papudega püüdis pilke ja tehti temast palju pilti  :)

Me läksime suhteliselt varakult ära, sest Lily oli väsinud ja magama seal ta ei suutnud jääda, liiga palju melu, müra ja tegevust. Lisaks oli Pauli üks endine kolleeg Moskvast läbisõidul. Nad olid perega teel Barcelonasse puhkama ja tulid läbi Belgia. Käisime koduteel veel nende hotellist läbi ja ajasime natuke juttu. Nad pidid Hispaaniasse jääma kuni 10. augustini, niimoodi puhkavad venelased. Pereisa küll pidi vahepeal tagasi Moskvas käima tööasju ajamas, aga naine pojaga elavad järgmised kaks kuud Barcelonas.
Koju jõudsime hilja ja Lily magamaminekuajast oli juba tunde ja tunde üle. Õnneks ta vähemalt tagasi koju sõites jäi autos magama. Ma kartsin küll, et äkki on lõpuks nii üleväsinud, et korraldab mulle korraliku triangli, aga autosõit suigutas ta unele.
Panen Lilyst ja Pallist ka pilte. Palli tõesti, nagu ma juba varem kirjutanud olen, laseb kannatlikut ennast tuustida, aga lõpuks paneb haarde lõdvenemisel plehku. Lily, kui Pallit näeb, hakkab alati nii armsasti kohe oma keeles lobisema :)

 

Paberihunt :)

  Ahjaa, Lilyl lõiks täna teine hammas. Eile õhtul olid kolm mügarikku juba igemest väljas ning täna oli terve kiku lõikunud. Ma tõesti olen õnnelik, et hambad meil ilma suurema jamata tulevad.

Kuum, 23 kraadi

Täna oli jälle väga soe ilm. Viimased päevad on ikka väga soojad olnud, selline hea Eesti suvi. Näiteks täna võis meil terrasil näha sellist pilti:

Nii palav oli, et Lily mängis mähku peal. Ega hästi pole aru saada, et pilt õues tehtud on, sest Lily UV-vari võtab päikse maha :)
Ja fortis nägin täna selliseid kalu, kes lihtsalt olid tulnud mõnulema päiksesooja pinnavette. Isegi ujuda ei viitsinud ja igavesed suured jurakad olid.

Homsest peaks jälle natuke jahedamaks minema, nii 14-15 kraadi. Kahju :(

Võililled õitsevad, liblikad lendavad - kevad :)

Soe on juba mitmendat päeva järjest. Suur kevad on käes ja hakkab juba vaikselt suve meenutama. Puud on rohelised, lilled õitsevad ja liblikaid on ka juba paar nädalat näha lendamas. Huvitaval kombel on siin praegu näha ainult kirjud liblikad. Selliseid ilusaid kollaseid pole näinud. Aga selle eest näen iga päev ühte haige tiivaga harakat. Otseselt see tiib tal ei ripu, aga lennata ta ka ei saa. Hüppab kahel jalal ja kui lendu püüab tõusta, siis laperdab paar meetrit ja see on kõik. Juu siis on keegi ta tiivale haiget teinud. Samas kohas, kus see harakas elab, elavad ka kaks jänest. Neid näen ka iga päev võsas hüppamas. Kuna keegi toob nendele jänestele süüa, pidevalt on tee ääres porgandid või erinevad kapsad, siis mul on tekkinud kahtlus, et tegemist ei ole metsikute jänestega, vaid pigem sarnaselt lihavõttepühadel võetud ning hiljem hüljatud kanade saatusekaaslastega. Miks ei või siis väikest jänkupoega lapsele võtta lihavõteteks ja selle siis ka hiljem parki sokutada. Aga ju siis südametunnistus piinab, et vahepeal süüa käiakse toomas. Ma millegipärast väga ei usu, et keegi on võtnud omale südameasjaks metsikuid jäneseid toitmas käia. Forti on tekkinud kahele kanale ja kukekesele lisaks veel üks kukeke. See on nüüd pisut teistugune - väike ja suliste jalgadega. Aga kireb mehiselt. Vaeseke peab ilma haaremita hakkama saama, sest kanu talle ei jagu. Küll ta võib ennast üksikuna (loe: mõttetu mehena) tunda. Noh, lihavõtted on kohe ukse ees. Eks tallegi mõni tibuke hiljem leidu. Lemmikloomapoodides olla tibud juba müügil. Lemmikloomapoodides müüakse lihavõttetibusid!?? Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Siin riigis vist loomakaitset kui sellist üldse ei ole.

Ahjaa, Belgia ei ole juba pool aastakest valitsust suutnud moodustada. Ma imestan, et neil üldse kunagi valitsus olnud on. Tsekka utubist, kuidas siin riigis asjad käivad: http://www.youtube.com/watch?v=QlwHotpl9DA

Hommikueine terrassil, lihavõtted ja muu

Täna hommikul sõime hommikust terrasil. Nii soe oli juba :) Homme peaks veel soojem olema, kui täna oli. Loodetavasti läheb samamoodi edasi ja varsti on juba soe, soe, soe.
Poodides on juba väljas lihavõtte nodi. Vastlapäeva nad siin ei tähista. No mis liugu sa siin ikka lased, kui lund ei ole. Ma ei tea, kas katoliku kirikus Shrove Tuesday, mis vastlapäeva peaks tähistama, ei ole siis oluline püha või lihtsalt minu belglased, kes kirkust ei pea, ei tea sellest midagi. Aga Lihavõtteid tähistatakse siin küll. Värvitakse mune ning peidetakse neid lastele igale poole. Shokolaadist munad ja igasugused muud munad lähevad kaubaks. Lisaks on siin 'ääretult tore' komme osta lastele päris elusaid tibusid. Need on ju nii armsad ja kollased. Ja kui tibuke on kasvanud liiga suureks, siis poetatakse ta esimesse lähimasse parki. Ma suvel imestasin, kui me seda haiglat käisime vaatamas, kus ma sünnitasin. Kuked kiresid ümber haigla ja hulgim kanu siblis ringi. Mõtlesin, et haigla kanad, et nende munadest keedetakse haigetele hommikusööki või miskit. Oooo ei, need on lihavõtete jäägid. Kui mõnes pargis kanade-kukkede küllastus tekib, siis kohalik omavalitsus ilmselt koristab need tibukesed ära. Kuni järgmiste lihavõteteni. Kuidas on võimalik, et loomakaitsjad siin sellise ürituse vastu ei ole üles tõusnud, ma ei mõista. Ja milline 'tore' eeskuju on see lastele - võtan looma, jätan looma - kõik on asendatav ja äravisatav ning pole suuremat hoolimist väärt.
Aga kuidas need kanad siin selle lumega elasid, ma ei tea. Ja igas pargis põhimõttelist võib ikka mõnda kukekest või kanakest ringi jalutamas näha. Ka fortis, kus ma jalutamas käin oli kukeke ja kaks kanakest. Eilse ringi ajal ühte kana enam ei näinud. Juu see on siis looja karja saanud.

Maksa kaardiga ehk kill the cash. Not!

Belgias on palju palju kohti, kus ei saa kaardiga maksta ja arveldamine käib sularahas. Lisaks on terve rida kohti, kus POS terminal on laual, aga minusugune ikka kaardiga maksta ei saa. Lähevad ainult Maestro kaardid. Kusjuures mulle tundub, et võimalik, et ainult kohalikud Maestro kaardid. Mul aga on rahakotis Visa ja Mastercard. Niisiis on mul nüüd ka kohalik Maestro kaart ja pangakontogi siin. Arve avamine käis imekähku, ei mingit bürokraatiat ega jama. Dokument, natuke klõbistamist ja asi aetud. Kaart jõudis vist nädal aega hiljem. PIN-koodi kaardile ei olnud trükitud. Selle sain ise valida. Kaart lükati lugejasse ning sisestasin oma soovitud PIN-koodi. Kokkuhoid. Kes see jaksaks siin neid tuhandeid ja tuhandeid PIN-koode trükkida ja pakkida.
Aga sularaha armastavad nad siin jube palju. Jube nende müntidega kogu aeg kolistada. Ilmselt on komisjonitasud kaupmeestele siis nii suured, et terminali ei peeta vajalikuks võtta. Eks inimesed on harjunud ka, et igal pool ikka sula ja sula. Mina jälle ei ole harjunud. Huvitav, miks siin pangad ei ole huvitatud terminalide laiemast levikust ega taha sularahast lahti saada?

Suured pisiasjad

Me, eestlased, oleme paljude asjadega ära hellitatud ega oska igapäevaselt isegi märgata paljusid pisiasju, mis tegelikult on päris suured, kui neid pole. Täna, näiteks, läksin panka. Pangas kollektiivlõuna kell 12-14. Lahe, 'come again'. Apteegis lõuna 12.30-13.30. Ja nii paljudes kohtades. Ime, et supermarketitele pole ametiühingud kollektiivlõunat välja kaubelnud. Ma mõtlesin ja mõtlesin, kuid ei suutnud meenutada mitte ühtegi kohta Eestis, mis paneks lõuna ajaks uksed kinni. Noh, ja siin ei tasu unistadagi, et õhtul poodi lähed. Supermarketid lähevad vist 19st kinni, muud poed varasemalt. Antwerpeni shoppingstreet on 18:00 pime põhimõtteliselt. Ja pühapäeval ei kasva muru ka :) Mõned poed vist ikka on pühapäeviti ka lahti ja allahindluste ajal on mõned isegi rohkem, kuid muul ajal mitte.
Eestis ei osanud ma hinnata, et kell 21 poodi minek on luksus. Aga siit vaatad, et on ikka hea elu meil, eestlastel :)