No eks ma siis annan jälle teada, kuidas meil läheb. Eesti tripp oli väga vahva, aga sellest kirjutan teine kord.
Lily läheb järgmisest nädalast kooli, aga sellest kirjutan ka teine kord.
Laura räägib kohutavalt palju. Kohe väga, väga palju räägib. Kolme-neljasõnalisi lauseid tuleb tal juba ikka mõnda aega, nii kuu jagu. Ja ta on alles 18-kuune. Aga kuna ta vara rääkima hakkab, siis on tal hoopis palju rohkem nunnusid titesõnu, mida Lilyl praktiliselt polnudki. Lily kõige naljakam sõna oli 'õupa', see oli siis õhupall. Kui natuke osavamaks rääkijaks sai, siis tuli sellest 'õupapall'. Praegu on tal ka ainult üks huvitav sõna ja see on 'killuklaas'. Miks ta klaasikillu sõnad ära vahetab, ma ei tea. Muid liitsõnu ütleb normaalselt.
Aga Laural on palju huvitavaid sõnu. Kõige nunnum nendest kindlasti 'pepa põmmu', mis on siis lepatriinu. Kahjuks nüüd on see juba edasi arenenud 'pepa tiimu'-ks, mis ei kõla enam nii nunnusti. Aga muidu räägib ta ikka päris arusaadavalt. Üldiselt saadi temast ikka Eestis aru, mitte et ainult mina saan aru, mida ta öelda tahab.
Aga see selleks, kirjutasin ju pealkirjaks Normandia.
Juuli lõpus, enne Eestisse tulekut käisime nädala Prantsusmaal puhkamas, elasime väikeses külakeses nimega Criqueboeuf. Väga maaliline kohake. Aga nii võib vist terve Prantsusmaa kohta öelda.
Mina olen selline jänes, et väikeste lastega pikka autoreisi ei taha ette võtta. Erinevalt näiteks mu õest, kes käis oma nõks alla aastase ja ühe suurema lapsega autoga Norras. Minu jaoks oli 500 km enam vähem maksimum, mille ma olin nõus sõitma. Nii sõitsimegi Normandiasse. Koos vahepealsete peatustega läks meil umbes 5 tundi.
Rentisime väikese majakese kohe täpselt mere kaldal. Nii lähedal, et kui tõus oli, siis oli meri kohe kiviviske kaugusel majast. Rand seal polnud mingi suurem asi, kivine, aga polnud mingit vahet, sest ujuma sinna külma vette poleks meist nagunii keegi läinud. Põhjameri ei lähe kunagi soojaks. Kuigi ma Knokkes nägin küll, et inimesed käisid ujumas vees. Vesi on seal ikka jäine ja peab vist aastaid harjutama, et seal ujudes ennast mõnusalt tunda.
Meri oli niisiis meil kohe külje all ja niivõrd mõnus oli magada, kuulates lainete laksumist. Hästi huvitav oli see, et kui oli tõus, siis oli meri kohe maja külje all. Aga kui tuli mõõn, siis läks vesi nii kaugele tagasi, et me keerasime enne otsa ringi, kui veeni jõudsime. Lihtsalt ei viitsinud nii kaugele kõndida. Pea 200 meetrit raudselt, ja lastega seal väiksemate lompide ja libedate kivide vahel polnud just mõnus jõlkuda.
Kui mõõn oli, siis oli rannajoon täis kalamehi. Mitte neid, keda meie oleme harjunud nägema, õngega. Sealsed kalamehed sobrasid liblikavõrkude taoliste võrkudega madalates lombikestes, mis merest maha olid jäänud ja kaevasid labidatega liivas. No mida küll? Lõpuks ühtede käest küsisime, et mida nad püüavad - väikeseid krevette, tigusid ning osad kaevasid kalapüügiks usse mere alt välja tulnud liiva seest.
Siis kohe maja juures olid meil punkrid. Ma ei tea, kuidas see eesti keeli kõige õigemini oleks - Atlantic Wall - Atlandi müür? Ma ilmselt selles ajaloo tunnis magasin, kus räägiti Hitleri ideest ehitada Atlandi ookeani äärde suur rannikuäärne kaitsemüür Hispaaniast kuni Norra põhjatipuni välja. Mõned sajad kilomeetrid ehitati seda valmis ka ning osa oli meie akende all. Paulile pakkus see väga huvi. Ta oleks tahtnud käia ka nendes randades, kus sõja ajal Ameerika ja UK väed randusid, aga sinna me ei jõudnud kahjuks.
Küll kaisime Etretat' kaemas. Väga suurejooneline vaade. Panen pildid postituse lõppu.
Külastasime palju lähedal asuvaid külakesi, millede nimed mul enam kõik meeles ei ole. Põhiline ja kõige lähem oli Honfleur. Jällegi väga, väga ilus külake. Seal käisime mitu korda söömas ja jalutamas ja lapsed muidugi keerutasid seal hullumiseni karuselliga. Isegi karusell oli seal väga ilus. Puidust ja retro. Kahekorruseline ja ilusate hobuste ja kalesside ja erinevate tsirkuseloomadega. Deauville oli üks küla, kus veel jalutasime. Ilus koht, aga rikkuritele mõeldud. Shoppingutänav oli ainult brändipoode täis. Neid väikeseid ja armsaid külakesi koos mõnusate randadega jagus. Kahju ainult, et ilm ei olnud kõige parem. Küll ei sadanud, aga hommikud olid enamasti kõik pilves ja alles õhtuks läks taevas klaariks ja päike tuli välja.
Ahjaa, sel aastal otsustasin ma, et proovin austrit. Millegipärast eelmisel aastal ei õnnestunud. Paul ütles, et võtab ühe väikese taldriku mereandidega, et siis jagame. Kui söök toodi, siis talle toodi ette mahlane lihatükk ja mulle üüratu suur taldrik tigudega. Öäkk, ma ütleks (pilti mu taldrikutäiest näete allpool). Ma ütlesin, et pidime ju jagama. Tema vastu, et aga lapsed tahavad ju ka midagi süüa :)
Kui ma küsisin juhiseid, kuidas austrit süüa, siis Paul ütles, et kallutad suhu ja neelad alla. Ma küsisin, et kas ei näri. Ei, ei näri, vastas ta. No selge, kallutasin selle austri endale suhu, maitses soolane. Ja siis ma istusin see auster suus, ja mu aju registreeris, et see on liiga suur tükk alla neelamiseks. Nii ma siis sülitasin ta tagasi karpi. Ja sellega mu austrisöömine piirdus. Sõin oma taldrikust ära krevetid ja see oli ka kõik. Tigusid sööma hakkan siis, kui valida on, kas surra nälga või süüa tigu.
Paul sõi vähemalt austrid mu taldrikust ära ja ta NÄRIS neid. Ma siis ütlesin, et sa ju ütlesid, et neid ei närita. Ta vastu, et suur auster on, ikka peab närima natuke. Krt, oleks ma seda teadnud, oleks ma selle austri ikka ära söönud. Aga ta ju ütles, et ei närita neid!
Kompenseerimaks oma ebaõnnestunud austri maitsmist suutsin ma, delikatessipõlgur, maitsta tükikese marineeritud krokodilli. Käisime nädalavahetusel ühe juubelil, kus muuhulgas serveeriti ka krokodilli carpacciot. Arvasin, et see on valge kala ja tahtsin Laurale tüki anda, kui kelner ütles, et ei-ei-ei, see on toores krokodill, ärge seda lapsele andke. Kuigi see tundus ülirõve, ma siiski maitsesin. Polnud paha, aga siiski väga rasvane suutäis. Mul käis see tükk aega suus ringi, selline blokk oli kurgus ees, lõpuks ikka neelasin alla. No ei ole delikatessid minu teema :)
Pildireportaazhi ka:
Laura karusellil
