Mallorca

Me käisime nädalakese Mallorcal suvitamas. Siin olid väga pahad vihmased ilmad muidu, aga sellel ajal, kui me ära olime, oli Belgias mõnus kuumalaine. Seesama, mis Eestitki tabas :)
Mallorcal polnud ka ilmal väga viga, üle kahekümne kraadi oli ikka igal päeval sooja, aga kahel päeval saime natuke vihma ka näha. See pidi tavaline olema neil talveperioodi lõpetuseks.
Vesi, enne hooaega ikkagi, oli jahe. Aga mitte nii jahe, et ei oleks saanud ujuda. Käisime meres, isegi Paul, kes vihkab külma vett :) Aga ta läks asja eest, mitte lõbu pärast. Me lastega hullasime ikka mõnuga. Paul läks sellepärast, et tuul viis laste palli vette sellel ajal kui me wc-s käisime ja ta ütles, et ma ei saanud seda ju öelda sulle tagasi tulles, et muide pall on poole lahe peal. Ja ta tõsiselt vihkab külma vett :)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ma tahtsin hoopis kirjutada muudest asjadest. Esiteks sellest, et hotell, kus me viibisime oli SUPER. Kui keegi tahab tõsiselt head basseini ääres vedelemise puhkust, samal ajal, kui keegi nende lastega tundide kaupa tegeleb - minge Mallorcale Viva Palmanova hotelli. Seal hakkas laste programm hommikul kell 10 ja lõppes põhimõtteliselt õhtul kell 21. Vahepeal küll oli nö vaikne tund 13-15, kus mitte midagi ei toimunud, aga vahepeal võib üks lapsevanem oma võsukesega ka midagi huvitavat teha, eks ole. Hakkas hommik pihta enamasti joonistamise-värvimisega, siis tulid piraadimängud-aaretejaht. Siis erinevad pallimängud, laste bowling, sjoelbak (sry, ma ei oska seda eesti keelde tõlkida, aga see on tüüpiline hollandis-belgias), erinevad täpsusviskamised, you name it. Näomaalingud, laste disko, õhupalliloomad. Ahjaa, t-särke said lapsed ka värvida, see oli küll väikese raha eest. Tegemist jätkus iga päev. Ma küll mõtlesin, et veedame päevad mõnusasti mere ääres, aga jõudsime sinna vaid kaks korda. Ülejäänud aja tahtsid lapsed ikka olla Heidi, Hanna, Laura, Youri ja Caroline'i juures. Me jõudsime ikka käia ka Palmas kaks korda ja ühes outlet shoppingu külas ka. Nii et saime ikka hotellist natuke välja ka :)
Palmanova on ise selle koha pealt natuke kehv, et kui tahta õhtupoolikul hotelli ümber ringi käia, siis seal suurt midagi peale turisti-kräppi müüvate poodide ning erinevate baaride-pubide ei ole.
Mis mulle oli huvitav jälgida oli see, kuidas lapsed suhtlesid soomekeelsete inimestega. Seda ma pean ka ütlema, et kuigi Mallorca on väidetavalt sakslaste paradiis, siis meie hotellis olid küll põhiliselt põhjamaade inimesed ning hollandi keelt kõnelevad inimesed.
Kui Lily ja Laura räägivad minuga eesti keeles, siis omavahel suhtlevad nad rohkem pigem flaami keeles. Seda eriti peale Lily kooliminekut. Ja kõikide ülejäänud inimeste poole pöörduvad nad alati ja ainult flaami keeles. Hotellis oli üks lastetiimi juht Heidi - soomlane. Esimesed päevad rääkisid nad Heidiga ikka flaami keeles ja siis äkki kuulsin, kuidas Lily hakkas järsku Heidiga rääkima eesti keeles. Laura tema järel samuti. Heidi lastega rääkis kogu aeg soome keeles, mitte inglise keeles. Ja siis tekkis meie lastel üks soome sõbranna, Verna - temaga rääkisid nad ka eesti keeles.
Muidu selle lastetiimi juhtidest kaks olid hollandlased, nii et meie lastel oli hea lihtne igasugu mänge kaasa teha, said aru kui nendega räägiti. Aga nad saavad mingil määral ka inglise keelest aru, Lily eriti.
Lastediskod õhtuti olid ka väga toredad. Laura on meil tõeline tantsulõvi. Kui ma videod oma telefonist ära viitsin tõmmata, siis panen siia ka mõne. Seniks lihtsalt veidi pilte.
Mulle meeldis, oli hea väike lõõgastus. Lugesin basseini ääres läbi Markus Zusaki raamatu 'Book thief' ja oli väga hea lugemine. Tahaks kohe seda filmi ka näha. (erinevalt näiteks 50varjundi jama, mida ma ühel puhkusel lugesin ning millest ma ei suuda uskuda, et film vändatakse).
Aga paar pilti siis ka.

Normandia

Mina olen laisk, aga lugejad on nõudlikud.
No eks ma siis annan jälle teada, kuidas meil läheb. Eesti tripp oli väga vahva, aga sellest kirjutan teine kord.
Lily läheb järgmisest nädalast kooli, aga sellest kirjutan ka teine kord.
Laura räägib kohutavalt palju. Kohe väga, väga palju räägib. Kolme-neljasõnalisi lauseid tuleb tal juba ikka mõnda aega, nii kuu jagu. Ja ta on alles 18-kuune. Aga kuna ta vara rääkima hakkab, siis on tal hoopis palju rohkem nunnusid titesõnu, mida Lilyl praktiliselt polnudki. Lily kõige naljakam sõna oli 'õupa', see oli siis õhupall. Kui natuke osavamaks rääkijaks sai, siis tuli sellest 'õupapall'. Praegu on tal ka ainult üks huvitav sõna ja see on 'killuklaas'. Miks ta klaasikillu sõnad ära vahetab, ma ei tea. Muid liitsõnu ütleb normaalselt.
Aga Laural on palju huvitavaid sõnu. Kõige nunnum nendest kindlasti 'pepa põmmu', mis on siis lepatriinu. Kahjuks nüüd on see juba edasi arenenud 'pepa tiimu'-ks, mis ei kõla enam nii nunnusti. Aga muidu räägib ta ikka päris arusaadavalt. Üldiselt saadi temast ikka Eestis aru, mitte et ainult mina saan aru, mida ta öelda tahab.
Aga see selleks, kirjutasin ju pealkirjaks Normandia.
Juuli lõpus, enne Eestisse tulekut käisime nädala Prantsusmaal puhkamas, elasime väikeses külakeses nimega Criqueboeuf. Väga maaliline kohake. Aga nii võib vist terve Prantsusmaa kohta öelda.
 Mina olen selline jänes, et väikeste lastega pikka autoreisi ei taha ette võtta. Erinevalt näiteks mu õest, kes käis oma nõks alla aastase ja ühe suurema lapsega autoga Norras. Minu jaoks oli 500 km enam vähem maksimum, mille ma olin nõus sõitma. Nii sõitsimegi Normandiasse. Koos vahepealsete peatustega läks meil umbes 5 tundi.
Rentisime väikese majakese kohe täpselt mere kaldal. Nii lähedal, et kui tõus oli, siis oli meri kohe kiviviske kaugusel majast. Rand seal polnud mingi suurem asi, kivine, aga polnud mingit vahet, sest ujuma sinna külma vette poleks meist nagunii keegi läinud. Põhjameri ei lähe kunagi soojaks. Kuigi ma Knokkes nägin küll, et inimesed käisid ujumas vees. Vesi on seal ikka jäine ja peab vist aastaid harjutama, et seal ujudes ennast mõnusalt tunda.
Meri oli niisiis meil kohe külje all ja niivõrd mõnus oli magada, kuulates lainete laksumist. Hästi huvitav oli see, et kui oli tõus, siis oli meri kohe maja külje all. Aga kui tuli mõõn, siis läks vesi nii kaugele tagasi, et me keerasime enne otsa ringi, kui veeni jõudsime. Lihtsalt ei viitsinud nii kaugele kõndida. Pea 200 meetrit raudselt, ja lastega seal väiksemate lompide ja libedate kivide vahel polnud just mõnus jõlkuda.
Kui mõõn oli, siis oli rannajoon täis kalamehi. Mitte neid, keda meie oleme harjunud nägema, õngega. Sealsed kalamehed sobrasid liblikavõrkude taoliste võrkudega  madalates lombikestes, mis merest maha olid jäänud ja kaevasid labidatega liivas. No mida küll? Lõpuks ühtede käest küsisime, et mida nad püüavad - väikeseid krevette, tigusid ning osad kaevasid kalapüügiks usse mere alt välja tulnud liiva seest.
Siis kohe maja juures olid meil punkrid. Ma ei tea, kuidas see eesti keeli kõige õigemini oleks - Atlantic Wall - Atlandi müür? Ma ilmselt selles ajaloo tunnis magasin, kus räägiti Hitleri ideest ehitada Atlandi ookeani äärde suur rannikuäärne kaitsemüür Hispaaniast kuni Norra põhjatipuni välja. Mõned sajad kilomeetrid ehitati seda valmis ka ning osa oli meie akende all. Paulile pakkus see väga huvi. Ta oleks tahtnud käia ka nendes randades, kus sõja ajal Ameerika ja UK väed randusid, aga sinna me ei jõudnud kahjuks.
Küll kaisime Etretat' kaemas. Väga suurejooneline vaade. Panen pildid postituse lõppu.
Külastasime palju lähedal asuvaid külakesi, millede nimed mul enam kõik meeles ei ole. Põhiline ja kõige lähem oli Honfleur. Jällegi väga, väga ilus külake. Seal käisime mitu korda söömas ja jalutamas ja lapsed muidugi keerutasid seal hullumiseni karuselliga. Isegi karusell oli seal väga ilus. Puidust ja retro. Kahekorruseline ja ilusate hobuste ja kalesside ja erinevate tsirkuseloomadega. Deauville oli üks küla, kus veel jalutasime. Ilus koht, aga rikkuritele mõeldud. Shoppingutänav oli ainult brändipoode täis. Neid väikeseid ja armsaid külakesi koos mõnusate randadega jagus. Kahju ainult, et ilm ei olnud kõige parem. Küll ei sadanud, aga hommikud olid enamasti kõik pilves ja alles õhtuks läks taevas klaariks ja päike tuli välja.
Ahjaa, sel aastal otsustasin ma, et proovin austrit. Millegipärast eelmisel aastal ei õnnestunud. Paul ütles, et võtab ühe väikese taldriku mereandidega, et siis jagame. Kui söök toodi, siis talle toodi ette mahlane lihatükk ja mulle üüratu suur taldrik tigudega. Öäkk, ma ütleks (pilti mu taldrikutäiest näete allpool). Ma ütlesin, et pidime ju jagama. Tema vastu, et aga lapsed tahavad ju ka midagi süüa :)
Kui ma küsisin juhiseid, kuidas austrit süüa, siis Paul ütles, et kallutad suhu ja neelad alla. Ma küsisin, et kas ei näri. Ei, ei näri, vastas ta. No selge, kallutasin selle austri endale suhu, maitses soolane. Ja siis ma istusin see auster suus, ja mu aju registreeris, et see on liiga suur tükk alla neelamiseks. Nii ma siis sülitasin ta tagasi karpi. Ja sellega mu austrisöömine piirdus. Sõin oma taldrikust ära krevetid ja see oli ka kõik. Tigusid sööma hakkan siis, kui valida on, kas surra nälga või süüa tigu.
Paul sõi vähemalt austrid mu taldrikust ära ja ta NÄRIS neid. Ma siis ütlesin, et sa ju ütlesid, et neid ei närita. Ta vastu, et suur auster on, ikka peab närima natuke. Krt, oleks ma seda teadnud, oleks ma selle austri ikka ära söönud. Aga ta ju ütles, et ei närita neid!
Kompenseerimaks oma ebaõnnestunud austri maitsmist suutsin ma, delikatessipõlgur, maitsta tükikese  marineeritud krokodilli. Käisime nädalavahetusel ühe juubelil, kus muuhulgas serveeriti ka krokodilli carpacciot. Arvasin, et see on valge kala ja tahtsin Laurale tüki anda, kui kelner ütles, et ei-ei-ei, see on toores krokodill, ärge seda lapsele andke. Kuigi see tundus ülirõve, ma siiski maitsesin. Polnud paha, aga siiski väga rasvane suutäis. Mul käis see tükk aega suus ringi, selline blokk oli kurgus ees, lõpuks ikka neelasin alla. No ei ole delikatessid minu teema :)
Pildireportaazhi ka:
 Laura karusellil

 Vaade meie terrasilt merele

Honfleuri vaated

 Lily karusellil

 Meie maja

 Mingi linnakese rannas

 Mingi teise linnakese rannas, Poni ring 2 eurot

 veel Honfleur

 Etretat

 punkrid

 Mereannid, nämma :)

Siis kui me puhkamas käisime

Juuni lõpus juba tegelikult käisime Prantsusmaal nädalakese suvitamas. Noh, suvitamas ei ole just kõige õigem sõna, kuna suvi polnud siis veel jõudnud :)
Kuna Lily ja Laura alles nii väikesed, siis ei tahtnud mingit suurt rändamist ette võtta. Läksime 3tunni autosõidu kaugusele, Picardie regiooni sellisesse väikesesse armsasse külakesse (Eesti mõistes ilmselt ikka linnakene) nagu Fort-Mahon-Plage. Mulle meeldis, pisike koht, peatänav läks otse randa välja. Rentisime seal ühe väikese majakese. Pierre vacancies on firma, mis maju ja apertemente rendib ning seal oli päris suur ala just puhkajatele ehitatud. Kõrval kohe golfiväljak, 18 auguga ja pidavat olema Prantsusmaa 10 raskeima raja hulgas. Lisaks oli seal ka veepark, väike mänguväljak ja minizoo lastele, paadi jm rendid.
Kohale jõudsime ilusasti, lapsed magasid suurema osa teest ja oli hea rahulik sõita. Majake oli tõesti pisike, väike kööginurk, söögi- ja elutoakesega ning kaks magamistuba ja vannituba. Kõik oli väga heas korras ja peaagu uus. Köögitehnika oli kõik olemas, uus ja ökonoomne;,muuhulgas leidus köögivarustuse seas isegi austrinuga ja salatikuivataja.
Järgmisel päeval sadas, siis me midagi suurt ei teinudki, otsisime supermarketit ning lõpuks selle lähimast linnast leides pidime tõdema, et sarnaselt Belgiale on ka Prantsusmaal pühapäeval kõik kinni. Siis jalutasime vihmast hoolimata oma küla kirbuturu läbi ja ostsime Lilyle väikse nukuvankri. Ta nii uhkelt lükkas vihmas oma vankrit :)
Ja kuna vihma sadas, siis otsustasime veeparki minna. Teades, kuidas Lilyle vannis meeldib, arvasin, et läheb seal hulluks. Otse vastupidi. Ta lausa paaniliselt kartis seda vett seal ning keeldus isegi varbaidpidi vees olemas. Täitsa naljakas. Ma siis üksinda ujusin, kuniks Paul lastega passis. Kahju, et ilm kehv oli, seal oli õues muidu suur mänguväljak veel, oleks saanud Lilyga seal mängida muidu. Aga nad passisid siis niisama basseini veerel ja lõpuks läks Laural kõht tühjaks ning me jalutasime oma 'koju' tagasi.
Edasi olid päevad ilusad ja päikeselised, kuigi mitte just üüratult soojad. Käisime mere ääres. Mõtlesime, et lähme tsekime niisama korraks ranna üle ja vaatame kohalikku kaubandust. Rand oli väga ilus, hästi lai ja liivane. Vesi ei olnud väga soe, aga ma oleks võinud seal temperatuuri mõttes ujuda isegi. Ainult, et kuna vesi ei paistnud läbi, sest laine oli nii suur ja peksis liiva üles, siis ma üksinda ei tahtnud minna. Paul on igavene külmavares ja läheb ujuma, kui vesi on 30 kraadi soe. Nii et ujuma ma ei läinud. Selle eest ujus Lily. Huvitaval kombel merd ta üldse ei kartnud. Tiris mind kättpidi muudkui sügavamale ja nautis laineid. Korraks käis ta käpuli ja sai natuke märjaks. Siis veidi aja pärast tõmbas laine (õigemini liiv, mis jala alt lainega ära vajus) ta selili, hoolimata, et ma käest kinni hoidsin. Nii et ta oli üleni märg ja väga rahulolev. Tuul oli suur ja jahe oli ja ma võtsin tal märjad riided ära ja mässisin oma dressipluusi. Kahjuks oli ta järgmine päev ikka nohus.
Bob tuli ka mingi päev meile järgi, võttis oma golfivarustuse kaasa ja käis üks õhtu isegi mängimas. Paul läks temaga kaasa, ja nad olid üle nelja tunni raja peal.
Ega me seal suurt miskit ei teinudki, nautisime niisama olemist. Käisime parte söötmas iga päev, sest Lilyle meeldis. Kõrval majakeses olid meil ühed hollandlased ka väikeste lastega ja nendega mängisime päeval palli. Rannas tahtsime veel ühe päeva käia, aga randa jõudes hakkas ootamatult vihma sadama. Veekeskuses käisime veel ühe korra, siis oli ilms soe ja õuebasseinid ja -atraktsioonid said ka läbi käidud. Ja nii vist oligi, kui ma nüüd midagi ära ei unusta :)
Lihtsalt selline mõnus vedelemise nädal kodust eemal. Panen mõned pildid ka.
Pilte vaadates tuli veel meelde, et seal oli mõnus turuke, kust värskeid herneid käisime ostmas ja marju ja suitsuvorsti. Krevette sõin ma seal ka üüratutes kogustes, neid suuri. Austriteni ei jõudnud kahjuks. Ehk mõni järgmine kord. Ja Laura korjas endale sealt puugi. Kuigi ta muru peal maas ei olnud, vaid ainult oma teki peal. Õhtul vannitades märkasin kaelavoldi vahel musta pisikest purukest ja kui see korduva küünega tõmbamise peale ära ei tulnud, siis plahvatas, et see on puuk. Laps vannist välja, voodile ja oligi puuk. Nii pisike, et ma pole kunagi varem nii pisikest puuki näinud. Just kinni hammustanud, sest tuli väga väikese nõksu peale naha küljest lahti. Õnneks mingit haigust ta endaga kaasa ei toonud, kuigi hirm oli mul küll.

Rooma

Kuna meil siin täna juba teist päeva järest kallab vihma ja üleüldse on täitsa sügisene ilm, siis meenutan vahelduseks natuke meie Rooma reisi. Käisime septembri viimasel nädalal Roomas ja nautisime sooja suveilma. Varjus oli kõikidel päevadel 27-28 kraadi sooja. Mõnus oli :) Läksime sellepärast, et suvel ei teinud me midagi ega käinud kusagil. Kuna Lily veel nii väike, siis mõtlesime, et veedame selle suvepuhkuse Belgias ja tutvume kohalike vaatamisväärsustega. Ma pole Brüsselitki näinud, ainult Atoomiumis olen käinud. Brügge, Knokke ja muud lähemad ilusad linnad olen ikka ära näinud. Välja kukkus meie suvepuhkus aga nii, et mitte kuskil me ei käinud. Terve juulikuu sadas ja kuhu me ikka niimoodi läheme, laps vankris ja ise märg. Nii passisimegi suvepuhkuse kodus ja ei teinud midagi põnevat. Selle kompensatsiooniks käisime siis city-tripil Roomas. Esmaspäeval lendasime sinna ja reede õhtul tagasi. Rooma on ilus linn, aga täiesti hullumeelse liiklusega ja ebanormaalse parkimisega. Liiklus käib nii nagu igalühel pähe tuleb. Mahajoonistatud read on niisama toredad valged ribad keset asfalti, sõit käib ikka rohkemates ridades. Ühesuunalisel tänaval sõidavad autod julgelt mõlemas suunas. Jalakäijate tänavalgi pead auto eest kõrvale astuma. No ja parkimine :) pargitakse igal pool, kuhu auto mahub. Jalakäijate ülekäigurajal poolenisti ka autode liiklust blokeerides, parkimise keelualadel, absoluutselt igal pool. Ja autod pargitakse nii kinni, et vaata ise, kuidas välja saad. Autode vahe külgboksist välja sõites on kummaski otsas maksimum 10 cm ja samuti, kui küljed kõrvuti, siis mõni peab küll uuesti autosse saamiseks läbi pagasiluugi ronima. Hästi palju pisikesi autosid, ma isegi marki ei tea. Pisikesed punnid, nagu smardid või isegi väiksemad. Ja muidugi rollereid ja tsikleid. Nendega pääseb ummikust edulisemalt läbi ning ka parkimiskoha otsimine on ilmselt väiksem peavalu, kui autoga. Huvitav, et eelmisel aastal Itaalias käies ei jäänud see parkimine ja liiklus niimoodi silma. Aga siis me käisime ainult kahes suuremas linnas Firenzes ja Siennas ja enamuse ajast veetsime ikka maal. Mis sel aastal ka silma jäi, on väga hästi riides itaalia mehed. Jällegi, eelmisel aastal ei näinud ma mitte ühtegi ilusat itaalia meest. Aga Rooma oli neid täis. Viimase peal timmitud välimusega. Isegi nii timmitud näevad nad välja, et võiks arvata, et on gay mehed. Stiilsed ülikonnad, vinged päikeseprillid, moekad ja sätitud soengud ning head parfüümid. No ja Rooma naise tunneb tänavapildis ka kohe ära. Nende riietumisstiil on kohe hoopis teistsugune muudest tänaval jalutajatest. Ka väga stiilne ja silmaköitev. Nii et Rooma on ilusate inimeste linn :)
Me veetsime oma päevad kõik ringi jalutades. Hotell oli meil kohe vanalinna äärel ja kõik peamised vaatamisväärsused jalutuskäigu kaugusel. Ainuke, kuhu me ei läinud, oli Vatikan. Käisime küll seal juures, aga järjekorrad sisse saamiseks olid üüratud ja see oli meie reisi kõige palavam päev, nii et otsustasime mitte oma aega raisata järjekorras seistes. Vatikan on seisnud kaua enne meid ja seisab veel kaua peale meid. Käime seal järgmine kord Roomat külastades. Aga vähemalt pilt on olemas Vatikanist :)

 

Lilyga on lihtne reisida, ta on nii hea ja rahulik laps. Itaallased muidugi on ääretult lapsesõbralik rahvas, nii et väikse lapsega reisida on seal mõnus. Kõik on ülisõbralikud, ükskõik kuhu sa ei läheks. No ja väike sinisilmne blond tüdruk saab ikka väga palju tähelepanu. Lily päevad otsa muuga praktiliselt ei tegelenudki, kui naeratas tema tähelepanu püüdvatele itaallastele ning lehvitas, lehvitas, lehvitas :) ja kõik lehvitasid vastu. Lehvitamise õppis ta ära vahetult enne reisile minekut ja ta oli nii rahul seal, nii kui käe tõstis lehvitamiseks, ikka kuskil keegi reageeris suure naeratuse ja valjuhäälse jutuga. Bella, piccolo jne jne...
Panen väikse fotoreportaazhi meie reisist (krt, millegipärast ei saa ma püstiseid pilte panna, need jäävad külili ja ma ei oska neid siin püsti keerata. Nii et mõned pildid siis ainult).
Monument Vittorio Emanuelle II-le

Trevi purskkaev

Hispaania väljak (ja tegelikult ka Hispaania trepp, aga sellest on ainult püstised pildid)

Lilyga teeme tipa-tapa :)

Issiga kohvikus Piazza Navonal. See on Pauli lemmik väljak Roomas ja Rooma on üldse tema lemmiklinn.

ja emmega samas kohvikus :)

üks landscape'is pilt Piazza Navonast

Panteon

Castel Sant'Angelo

Vastuolus kõikide minu põhimõtetega lapse toidu kohta sõi Lily Roomas pizzat. No, maitses rohkem. Aga ta nii järjekindlalt nõudis, et ma lasin tal proovida. Tema sõi minu pizza pealt mozzarellat ja mulle jäid tomatid koos põhjaga.

Colosseumis käisime. Kes seal veel käinud ei ole, soe soovitus - saatke kuu peale kõik inimesed, kes tulevad enne piletijärjekorda ja pakuvad teile võimalust saada ekskursioon koos giidiga ja ilma järjekorras ootamiseta. 12 Euri on Colosseumi pilet (sama piletiga saab ka Rooma foorumisse sisse, see asub kohe Colosseumi kõrval) nagunii ning ekskursiooni eest küsisid nad vee lisaks 15 euri. Tegelikult on nii, et kui seda järjekorda mitte karta, (meil läks tänavalt katuse alla saamiseks umbes 5 minutit), siis selgub varsti, et valikuid on 2. Kas seista natuke veel järjekorras ning osta ilma giidita pilet 12 euri eest või loobuda järjekorras seismisest ning maksta 12+5 eurot ning saada koos giidiga tuur. Sellel viimasel on ainult üks viga, neid tuure ei ole väga tihti. Sel ajal, kui meie järjekorras seisime, oli järgmise tuurini üle tunni aja aega. Aga Lily sinised silmad võlusid ühte naist nii, et ta lasi meid sealt gruppide järjekorrast sisse ning me ei pidanudki rohkem ootama. 5.50 eest saab rentida audiogiidi ja siis omal käel kuulata, mis Colosseumi kohta räägitakse. Nii nagu kõik muu Roomas, on ka Colosseum võimas.

Kõrvalasuv Rooma Foorum paistis ka Colosseumist kätte.

Söögid on ikka head nagu itaalias tavaks, isegi turistilõksudes kõlbavad süüa. Kuigi need söögikohad, mis on veidi turismimelust eemal ja kus itaallased ise söömas käivad, on ikka kordades paremad. Turistikates tasub tähele panna, kas karastusjookide hinnad on menüüs. Me näiteks sõime Vatikani kõrval ühes restoranis lõunat ja hinnad olid üllatavalt soodsad. Minu suur fettucine con fungi porcini maksis 12 eurot ja maitses väga hea. Aga väike pudel cocat samas kohas maksis 6 eurot. Karastusjookide hindu muidugi menüüs ei olnud :) Nii et tasub tähelpanelik olla. Aga eks reisil käies tuleb mitte selliste asjade pärast stressata, sest kogu turismibisnes on üles ehitatud sellele, et su käest võimalikult palju kõlisevat kätte saada :)
Mulle väga Rooma meeldis ja loodan sinna uuesti minna. Kuigi ma ei visanud münti Trevi purskkaevu :D Arvestades turistide massi, mis seal kogu aeg ümber on, on mustlastel öösel seal ikka superhea teenistus.