Vardaliigutused

Vahelduseks näitan, mis ma siin nipet-näpet olen teinud :)
Lilyle kudusin vesti - hea, soe ja maavillane. See sai tegelikult juba ammu valmis. Oktoobris lausa, enne Eestisse tulekut.

Siis kudusin Lilyle säärised. Need on pildi peal küll veidi äbarikud, sest pole veel lõppviimistlust saanud.

Endale kudusin vahepeal ühe mütsi ka, see ootab veel salli juurde ja sellepärast pole mul pilti.
Aga alustasin elu esimest pitsikudumist. No küll on raske :) Ja millal ma selle küll valmis saan, seda ei tea. Eks näis, kuidas ajaga olema hakkab. Aga algus on tehtud:

Kunagi tahaksin päris Haapsalu salli kududa, aga noh, selleks tuleb ikka palju harjutada. Ikka lihtsamad asjad enne ja siis ehk...

Piparkoogid ja leib

Lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda leiba ja piparkooke tegin.
Kuna siin leiba ei ole saada, süüakse ainult saia, siis ainuke väljapääs on leiba ise teha. Novembris tõin Eestist kaasa juuretise. Aitäh Liisale ja Stinale :) Rukkijahuga on siin ka kehvasti. Meie väikeses supermarketis seda saada ei ole. Keegi siin elavatest eestlastest ütles, et ühes teises ketis on saada, aga kuna see teise keti pood on väheke kaugemal, kui ümber nurga, siis ma mitte kuidagi ei jõudnud sinna tsekkima, kas on. Aga meil siin lähemal on veel üks kummaline kauplus, kus müüakse aiakaupu sh. lilli, puid ja seemneid, loomatarbeid, -toitusid ning väikeseid lemmikloomi, igasugust küpsetamiskraami sh. jahud, vormid, tordikaunistused ja muu sarnane värk ja siis veel mingit pudi-padi. No näiteks kelkusid talvel ja võrkkiikesid suvel. Käisin seal ka vaatamas, aga puhast rukkijahu ei leidnud. Oli mingi segu rukki-, nisu- ja maisijahust. Esimese hooga ei ostnud seda, aga Raidi soovitas ikka proovida. No ostsin siis selle jahu ja leivavormid ära ning proovisin leiba teha.
Panin ühel õhtul juuretise hakkama ning järgmisel hommikul avastasin suure pettumusega, et juuretis pole leiba käima ajanud. Korraga seda kraami ära ei visanud, sest kuskilt internetist on meelde jäänud, et leivajuuretist saab ka ise teha - keefirist ja rukkileivast - ning sellel tuleb seista lasta kolm-neli päeva. Käisin oma leiva algatust päeva jooksul korduvalt rätiku all piilumas, kuid leib ei andnud mingit elumärki. See tegi mind kurvaks, sest mul on tõesti suur leiva isu. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks oli järgmisel hommikul leib ellu ärganud ja mullitas kenasti. Ju siis see lennukis veedetud aeg, mil juuretis natuke sulas, ei mõjunud kõige paremini. Aga põhiline on, et leib ärkas ellu ja ma sain pärastlõunal leivad ahju lükata ning süüa. Mmmmmmmmm, kui hea on värskelt ahjust tulnud rosinatega leib. Lilyle ka väga maitses, kohe näha, et eestlane :) Nii me siis kahekesi need kaks pätsi nahka pistsime. Siinsed ei söö leiba ja ma ei suru ka, jääb mulle rohkem :)
Teiseks tuli mul jõulude lähenedes hirrrrrrmus piparkoogi isu. Kondasin mööda internetti ja otsisin retsepte ja pidasin plaani, et teen piparkooke. Kuna siin taigent poes müügil ei ole ja üleüldse nad piparkooke sellisel kujul ei tunne, siis tuleb kõik algusest peale ise teha. (Piparkoogid on siin olemas küll, aga see on nagu leib, viilutatud ja pehme). Supermarketis kolades jõudsin kurvale tõdemusele, et suhkrusiirupit siin saada ei ole. Järelikult tuleb alustada suhkru kõrvetamisest. Ma mäletan, kui vanaema piparkoogitainast tegi, siis see suhkru kõrvetamine oli alati üks hirmus susisev ja suitsev tegemine ja natuke kartsin. Aga isu piparkookide järgi oli suurem, kui hirm suhkru kõrvetamise ees. Ostsin kogu vajamineva kraami kokku, mugandasin enda jaoks taigna kokku kahest retseptist, ühe Maalehest ja teise Toidutarest ja asusin tegutsema. Suhkru kõrvetamine ei olnud üldse hirmus ega raske. Ürdid sisse, pole ka raske. Raskeks läks siis, kui jahu tuli lisada ja sõtkuma hakata. Polnud mul ettekujutust, milline valmis piparkoogitainas soojast peast välja peaks nägema. Igatahes lisasin palju rohkem jahu, kui minu põhiretseptis kirjas oli. Õnneks Maalehe retseptis oli öeldud, et taigen on valmis, kui hakkab käe küljest lahti lööma. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks hakkas ka minu piparkoogi taigen käe küljest lahti lööma. Kuid ma kartsin, et arvestades jahu kogust saab mul lõpptulemus liiga kõva ning ei õnnestu rullida. Ka see hirm oli asjatu. Peale külmkapis seismist oli taigen ideaalne, mõnusalt vürtsikas ning töödeldav. Mmmmm, kui head on isetehtud piparkoogid :) Jällegi Lilyle ka väga maitsesid. Ikka iga päev sõi päeva jooksul mõned. Piparkooke küll mul siinsed ka maitsesid, erinevalt leivast :) aga põhilise sõin ikka ise ära. Mikseri peaks soetama, siis saaks järgmisel aastal ka glasuuri peale teha. Sel aastal jäid kaunistamata. Järgmisel aastal Lilyle kindlasti meeldib mind aidata nii rullimisel, vormimisel kui kaunistamisel. Siis on ta juba ju kohe kahe aastane.

Lily sünnipäev, jõulud ja uus aasta

Kirjutan siis natuke, mis vahepeal juhtunud on :)
Lily sai vahepeal aastaseks. Hip-hip-hurraa :) Korralikult käima hakkas nädalapäevad enne jõule. Nüüd juba tehakse jooksusammegi. Jõuludeks tuli suhu ka viies hammas.
Täna käisime ka arstil ära ja aastased mõõdud on 78cm ning 9305g. Senikaua, kuni oli ainult rinnapiimatoidul, oli kaalukõver samuti ülemises ääres. Peale pooleaastaseks saamist ning lisatoiduga alustamist kaal järsku enam nii hoogsalt ei kasvanud ning on paar pügalat allapoole kukkunud ja täitsa keskmine. Nii et pikk, aga peenike :) Saime kaks vaktsiinisüsti ka. Siin lisaks leetrid-mumps-punetised süstile tehakse aastaselt ka pneumokoki kolmas süst. Seda Eestis kohustuslikus vaktsineerimiskavas pole ja soovi korral vist saab juurde osta. Nüüd järgmine kord lähme arstile aprillis ja siis jälle kaks süsti. Ja siis on vaktsiinidega paus kuni kooliminekuni.
Lily saab peaaegu kõigest aru, mida ma talle räägin. Kas palun midagi tuua või midagi teha, laps saab ilusasti aru. Aitähh on uus sõna. Ta muidugi kasutab seda lisaks õigele kohale, ka siis, kui midagi ise annab. Näiteks ta väga tahab poes anda müüjale minu kaarti ja kliendikaarti. Ise, käsi pikas ees, muudkui aitähh, aitähh, aitähh :) Õpime uusi kehaosasid. Nina, pea, sõrmed, varbad, kõht, põlved on väga selged. Põsed ja huuled kipuvad veel natuke segi minema :) Raamatud endiselt väga, väga meeldivad. Neid me vaatame päevas ikka mitu mitu mitu korda. Ma nii loodan, et ta õpib eesti keele korralikult ära ja sellepärast ma seda raamatuhuvi ikka toetan väga. Kui õpib lugema eesti keelseid raamatuid, siis on ikka korralikult keel selge. Eestis on mul suur hunnik lasteraamatuid, mida ma vaikselt olen ikka siiapoole vedanud. Tänagi jälle kolasin mööda Apollo lehte, et vaadata, mis uut saadaval. Ilmselt läheb ka tellimiseks.
Ah, nii tore on vaadata, kuidas laps areneb ja kogu aeg midagi uut juurde õpib. Käe eelistusest tundub, et on paremakäeline. Paul on vasakukäeline ise. Aga Lily pigem eelistab paremat kätt. Nii joonistamises, kui palli viskamises, kui söömises. Kahvli ja lusikaga süüa ise proovib ta juba ka ikka päris mõnda aega. Nii et alati songib ta oma söögiriistaga taldrikus ja ma siis püüan ka midagi vahepeal talle suhu torgata.
Sünnipäeva pidasime vaikselt pereringis. Lilyle väga väga meeldib kingitusi lahti pakkida. Nii et lisaks oma jõulu- ja sünnipäevakinkidele sai ta lahti pakkida ka teiste omad. Kuuse tõime ka tuppa, kuigi mul oli suur hirm, et see ei püsi viit minutitki püsti ja ehted tiritakse kõik küljest ära. Lily alguses vist isegi kartis kuuske. Piilus niimoodi üle nurga küünitades, et mis see nüüd siis on. Aga aitas ehtida. Noh, paar korda on mõne ehte sealt ka maha tõmmanud, aga üldiselt teda see kuusk ei huvita. Õnneks ehted on tänapäeval kõik purunematud. Nüüd oleks aeg sellest okkapuisturist lahti saada.
Aastavahetuse võtsime vastu veel vaiksemalt. Lily läks magama tavalisel ajal. Ma olin enne kella 23 juba nii väsinud, et ütlesin, et kui kell saab 23 löön uue aasta puhul kokku, sest siis on Eestis parasjagu uus aasta käes ja pärast seda kobin magama. Ja nii läkski. Lily õnneks ei ärganud paugutamise peale üles, kuigi sel aastal oli siin ikka väga palju. Ja ilmselt nii nagu Eestis hakkas venelastel aastavahetus kell 22 hakkas siin see kohaliku aja järgi lausa kell 21. Igatahes hakkasid esimesed raketid sel ajal taevasse lendama. Ju siinne vene kogukond võttis uue aasta vastu ka Moskva aja järgi. Vene keelt on ikka kuulda ja kõrval külas on lausa 'Ida-euroopa kaupade pood'. Ma käisin seda ükskord otsimas, ei leidnud ja arvasin, et on kinni pandud. Nüüd, ükskord täitsa kogemata leidsime Pauliga selle ülesse. Ma ostsin sealt suure hurraaga tatart, mannat, mädarõigast ja isegi hematogeeni oli seal. Ka pelmeene ja muud head kraami oli müügil, aga kuna me ei läinud sealt mitte koju, siis pelmeenid jäid sel korral ostmata. Aga ma nüüd tean, kus see pood asub. Isegi karumsi kohukesed olid poes saadaval :D
Panen mõned pildid ka :)