Kärmelt mõned read

Pole juba tükk aega jõudnud midagi kirjutada. Kriban siis kiirelt, kuidas meil läheb. Laura kasvab hoolega. Järgmisel esmaspäeval saame kahe kuu mõõdud. Arvan, et need on ikka päris korralikud, sest ta on juba niiii raske. Eelmine kord käisime temaga arstil 3 nädalaselt ja siis oli ta kasvanud 3,5 cm ehk 56cm ning üle kilo juurde võtnud ehk 4780g. Öösiti magab ta hästi, õnneks. Olen praegu suhteliselt välja puhanud, kuigi varsti saab kaks aastat, millal ma pole tervet ööd magada saanud. Ja mine tea, kaua veel läheb, enne kui ma terve öö magada saan. Hullult tahaks terve öö magada :)
Päevane uni on aga Laural hoopis midagi muud. Ta kohe üldse ei oska üksi magada, magab ainult süles. Ok, no vahel ikka magab omaette ka, aga magama peab ikka süles jääma. Vahel õnnestub ta voodisse veeretada, vahel ärkab kohe üles, kui käest ära panna. See tähendab minu jaoks siis seda, et suurema osa päevast üritan ma majandada Laura süles ja samal ajal Lilyga ka tegeleda. Õnnestub. Ei tea, kauaks seda püsti magamist veel kannatada tuleb. Ise loodan, et ehk läheb kuskil 3-kuuseks saamise ligidal üle. Justkui gaasid vaevaksid, sest süles ei ole ka igas asendis hea olla, ainult püsti. Noh, niikaua kuni ta öösel hästi magab, on kõik ok. Kõige rohkem ma kartsingi seda, et kui hakkab öine gaasiralli, siis minust päeval kauaks asja pole. Aga katsu selle aastase kõrval väsinud olla. Õhtuti läheb meil kord selliselt, et sellel ajal kui Paul süüa teeb, panen ma Laura vanni. Siis sööme õhtust ja seejärel jääb Paul Lauraga, kuniks Laura tudule jääb ja siis ta magab issi kõhu peal, kuniks mina ükskord voodisse kobin. Peale õhtusööki vannitan Lily ja panen tema tudule. Lily magab ilusasti terve öö. Nüüdseks on tal 10 hammast suus ja 15 kuu mõõtudeks tuli 82cm ja 10215g. Pikk, aga peenike.
Lilyl on kätte jõudnud usin sõnade õppimise aeg. Eesti keeles kasutab ta umbes 15 sõna. Umbes, sest ma ise ei suuda kõiki meenutada, mis ta ütleb :) Flaamikeelsete sõnade koha pealt saan ma väita vaid ühe sõna - papa. Aga ta saab aru mõlemast keelest. Nii vahva aeg on praegu, ta on nii asjalik ja iga päev avastan, mida ta jälle oskab.
Panen mõned pildid ka.
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab :)

See on üks peale haiglast tulekut tehtud pilt

 emme väike abiline

 Laura

 Lily värvis mune...

 ja kõrvu...

 ja suud...

ja maitses ka...

 mmmm, shokolaad... emme ei olnud väga rõõmus

Pole aega

kirjutada :) aga ma siis näitan parem.
Lily ja Laura ning Lily ja Palli. Enjoy :)

Laura

Püüan kiirelt siis kribada mõned read Laurast. Kiirelt sellepärast, et tahaks tuttu minna ning seda iseendale jäävat aega ei ole just väga palju :)
Laurat ootasin samuti nagu Lilytki nädal aega kauem. Valentinipäeva hommikul oli selge, et varsti kohtume. Sõbrapäev läks ootuse tähe all mööda ning nõks peale südaööd sõitsime haiglasse. Siinsest arstipraktikast ka natuke - hommikul käisime arstil ja ta palus pärastlõunal meil uuesti tulla. Me uuesti arstile ei sõitnud, sest mul jäid valud selleks ajaks ära ja arvasin, et oli valehäire. Õhtuks hakkas aga miskit jälle toimuma ning umbes 19 ajal õhtul käisime veel korra arstil. Õhtul umbes kella 23 ajal tuli arst meile koju. Selle ajani tegi ta tööd ja võttis patsiente vastu. Seda hommikul kella 8st alates. Ootasime ja pidasime meil plaani tunnikese ja siis sõitsime haiglasse. Arst jäi sinna minuga kella 3ni hommikul. Mida kõike erapraksis ei tähenda :) Hommikul kell 8 oli ta jälle platsis ja aitas Laurakese ilmale. Muide, minu arst ei tööta selles haiglas, kus ma sünnitasin. Aga siin on kombeks, et oma arst tuleb sünnitusele, kuigi haiglas on arstid olemas. Noh, raha tahab teenimist.
Sünnitus ise läks kergemini, kui Lilyga. Ja nüüd on mul kaks kogemust. Lilyga oli mul seljavalusünnitus ja see on ikka põrgulik kogemust. Lauraga oli kõhuvalusünnitus ja see on ikka kökimöki võrreldes teisega. Või vähemalt mul oli. Aga nii nagu esimeselgi korral - kodus kõik toimis, kuid haiglasse jõudes jäi asi soiku. Aga mida tahtagi, kui mind seal rihmadega KTG külge aheldati ja siis seal selili lebades ei saa kuidagi kaasa enam aidata. Peale vete avamist ei muutunud asi kuidagi paremaks ning lõpuks sain ikka tilga ja epiduraali. Üks meedikutest, ilmselt mingi ämmakas või õde, käis vahepeal rääkimas, et lapsel on ilmselt nabanöör ümber, et ta ei ulata enam peaga suruma ja seetõttu emakakael ei avane edasi ja ilmselt lõppeb asi keisriga. No see oli küll asi, mida ma 'väga' kuulda tahtsin. Nii et hommikul, kui mu oma arst tuli ja peale natukest uurimist, kuidas öö möödus, ütles: 'Noh, nüüd võid pressima hakata', siis ma hakkasin lihtsalt nutma. Mul oli lihtsalt üle mõistuse hea meel, et mind lõhki ei lõigata. Kaks pressi ja kõhul ta mul oligi - väike armas Laura. 52,5cm pikk ja 3750g. Pool senti pikem, kui Lily oli ja pea pool kilo raskem. Kusjuures ma andsin Lilyle rinda kuni viimase õhtuni enne haiglasse minekut. Mu arst seda ei teadnud, sest ta hoiatas kohe, kui rasedusest teada sain, et nüüd tuleb ära lõpetada, et see ei ole rasedusele hea. Ei olnud laps midagi pisike ega alakaaluline. Lily elas minu kaheöise kodust eemaloleku ilusasti üle. Mina igatsesin teda hullupööra ja tahtsin väga väga koju. Seda enam, et haiglasöök on ka välismaal öka ja magada seal ka ei saa, sest pidev lärm on nii majas sees, kui väljas. Väljas ehitati uut sünnitushaigla osa ja masinad möirgasid pea 24h.
Nüüd oleme juba nädala kodus olnud, Lily on harjunud juba natuke, et on veel keegi, kes mu tähelepanu tahab. Eks ta ikka jaurab natuke, aga püüan nii palju kui võimalik temaga tegeleda, et talle seda elumuudatust võimalikult pehmeks teha. Alguses on see lihtne, Laura magab palju ja eks see esimene kuu umbes sellevõrra kergem ka. Ma olin juba unustanud, kui väike ja abitu on üks vastsündinud laps ja kui mõnusasti ta piima järgi lõhnab ja kui paljuhäälselt ta magab. Üks niutsumine ja nohisemine käib öö läbi :)
Ja läks nii nagu ma augustis vennale ütlesin, et mul on talle sünnipäevakingitus. Täpselt venna sünnipäeval Laura sündis. Nüüd on mul kaks imelist silmaterakest ja topeltrõõmu päevad täis. Pilte panen mõni teine kord :)

Aaa, teemast mööda - meil on perearstikeskuses uus arst tööl - dr. Dietvorst. Nimi ei pidavat meest rikkuma, aga naljakas on küll :D

Vardaliigutused

Vahelduseks näitan, mis ma siin nipet-näpet olen teinud :)
Lilyle kudusin vesti - hea, soe ja maavillane. See sai tegelikult juba ammu valmis. Oktoobris lausa, enne Eestisse tulekut.

Siis kudusin Lilyle säärised. Need on pildi peal küll veidi äbarikud, sest pole veel lõppviimistlust saanud.

Endale kudusin vahepeal ühe mütsi ka, see ootab veel salli juurde ja sellepärast pole mul pilti.
Aga alustasin elu esimest pitsikudumist. No küll on raske :) Ja millal ma selle küll valmis saan, seda ei tea. Eks näis, kuidas ajaga olema hakkab. Aga algus on tehtud:

Kunagi tahaksin päris Haapsalu salli kududa, aga noh, selleks tuleb ikka palju harjutada. Ikka lihtsamad asjad enne ja siis ehk...

Piparkoogid ja leib

Lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda leiba ja piparkooke tegin.
Kuna siin leiba ei ole saada, süüakse ainult saia, siis ainuke väljapääs on leiba ise teha. Novembris tõin Eestist kaasa juuretise. Aitäh Liisale ja Stinale :) Rukkijahuga on siin ka kehvasti. Meie väikeses supermarketis seda saada ei ole. Keegi siin elavatest eestlastest ütles, et ühes teises ketis on saada, aga kuna see teise keti pood on väheke kaugemal, kui ümber nurga, siis ma mitte kuidagi ei jõudnud sinna tsekkima, kas on. Aga meil siin lähemal on veel üks kummaline kauplus, kus müüakse aiakaupu sh. lilli, puid ja seemneid, loomatarbeid, -toitusid ning väikeseid lemmikloomi, igasugust küpsetamiskraami sh. jahud, vormid, tordikaunistused ja muu sarnane värk ja siis veel mingit pudi-padi. No näiteks kelkusid talvel ja võrkkiikesid suvel. Käisin seal ka vaatamas, aga puhast rukkijahu ei leidnud. Oli mingi segu rukki-, nisu- ja maisijahust. Esimese hooga ei ostnud seda, aga Raidi soovitas ikka proovida. No ostsin siis selle jahu ja leivavormid ära ning proovisin leiba teha.
Panin ühel õhtul juuretise hakkama ning järgmisel hommikul avastasin suure pettumusega, et juuretis pole leiba käima ajanud. Korraga seda kraami ära ei visanud, sest kuskilt internetist on meelde jäänud, et leivajuuretist saab ka ise teha - keefirist ja rukkileivast - ning sellel tuleb seista lasta kolm-neli päeva. Käisin oma leiva algatust päeva jooksul korduvalt rätiku all piilumas, kuid leib ei andnud mingit elumärki. See tegi mind kurvaks, sest mul on tõesti suur leiva isu. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks oli järgmisel hommikul leib ellu ärganud ja mullitas kenasti. Ju siis see lennukis veedetud aeg, mil juuretis natuke sulas, ei mõjunud kõige paremini. Aga põhiline on, et leib ärkas ellu ja ma sain pärastlõunal leivad ahju lükata ning süüa. Mmmmmmmmm, kui hea on värskelt ahjust tulnud rosinatega leib. Lilyle ka väga maitses, kohe näha, et eestlane :) Nii me siis kahekesi need kaks pätsi nahka pistsime. Siinsed ei söö leiba ja ma ei suru ka, jääb mulle rohkem :)
Teiseks tuli mul jõulude lähenedes hirrrrrrmus piparkoogi isu. Kondasin mööda internetti ja otsisin retsepte ja pidasin plaani, et teen piparkooke. Kuna siin taigent poes müügil ei ole ja üleüldse nad piparkooke sellisel kujul ei tunne, siis tuleb kõik algusest peale ise teha. (Piparkoogid on siin olemas küll, aga see on nagu leib, viilutatud ja pehme). Supermarketis kolades jõudsin kurvale tõdemusele, et suhkrusiirupit siin saada ei ole. Järelikult tuleb alustada suhkru kõrvetamisest. Ma mäletan, kui vanaema piparkoogitainast tegi, siis see suhkru kõrvetamine oli alati üks hirmus susisev ja suitsev tegemine ja natuke kartsin. Aga isu piparkookide järgi oli suurem, kui hirm suhkru kõrvetamise ees. Ostsin kogu vajamineva kraami kokku, mugandasin enda jaoks taigna kokku kahest retseptist, ühe Maalehest ja teise Toidutarest ja asusin tegutsema. Suhkru kõrvetamine ei olnud üldse hirmus ega raske. Ürdid sisse, pole ka raske. Raskeks läks siis, kui jahu tuli lisada ja sõtkuma hakata. Polnud mul ettekujutust, milline valmis piparkoogitainas soojast peast välja peaks nägema. Igatahes lisasin palju rohkem jahu, kui minu põhiretseptis kirjas oli. Õnneks Maalehe retseptis oli öeldud, et taigen on valmis, kui hakkab käe küljest lahti lööma. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks hakkas ka minu piparkoogi taigen käe küljest lahti lööma. Kuid ma kartsin, et arvestades jahu kogust saab mul lõpptulemus liiga kõva ning ei õnnestu rullida. Ka see hirm oli asjatu. Peale külmkapis seismist oli taigen ideaalne, mõnusalt vürtsikas ning töödeldav. Mmmmm, kui head on isetehtud piparkoogid :) Jällegi Lilyle ka väga maitsesid. Ikka iga päev sõi päeva jooksul mõned. Piparkooke küll mul siinsed ka maitsesid, erinevalt leivast :) aga põhilise sõin ikka ise ära. Mikseri peaks soetama, siis saaks järgmisel aastal ka glasuuri peale teha. Sel aastal jäid kaunistamata. Järgmisel aastal Lilyle kindlasti meeldib mind aidata nii rullimisel, vormimisel kui kaunistamisel. Siis on ta juba ju kohe kahe aastane.

Lily sünnipäev, jõulud ja uus aasta

Kirjutan siis natuke, mis vahepeal juhtunud on :)
Lily sai vahepeal aastaseks. Hip-hip-hurraa :) Korralikult käima hakkas nädalapäevad enne jõule. Nüüd juba tehakse jooksusammegi. Jõuludeks tuli suhu ka viies hammas.
Täna käisime ka arstil ära ja aastased mõõdud on 78cm ning 9305g. Senikaua, kuni oli ainult rinnapiimatoidul, oli kaalukõver samuti ülemises ääres. Peale pooleaastaseks saamist ning lisatoiduga alustamist kaal järsku enam nii hoogsalt ei kasvanud ning on paar pügalat allapoole kukkunud ja täitsa keskmine. Nii et pikk, aga peenike :) Saime kaks vaktsiinisüsti ka. Siin lisaks leetrid-mumps-punetised süstile tehakse aastaselt ka pneumokoki kolmas süst. Seda Eestis kohustuslikus vaktsineerimiskavas pole ja soovi korral vist saab juurde osta. Nüüd järgmine kord lähme arstile aprillis ja siis jälle kaks süsti. Ja siis on vaktsiinidega paus kuni kooliminekuni.
Lily saab peaaegu kõigest aru, mida ma talle räägin. Kas palun midagi tuua või midagi teha, laps saab ilusasti aru. Aitähh on uus sõna. Ta muidugi kasutab seda lisaks õigele kohale, ka siis, kui midagi ise annab. Näiteks ta väga tahab poes anda müüjale minu kaarti ja kliendikaarti. Ise, käsi pikas ees, muudkui aitähh, aitähh, aitähh :) Õpime uusi kehaosasid. Nina, pea, sõrmed, varbad, kõht, põlved on väga selged. Põsed ja huuled kipuvad veel natuke segi minema :) Raamatud endiselt väga, väga meeldivad. Neid me vaatame päevas ikka mitu mitu mitu korda. Ma nii loodan, et ta õpib eesti keele korralikult ära ja sellepärast ma seda raamatuhuvi ikka toetan väga. Kui õpib lugema eesti keelseid raamatuid, siis on ikka korralikult keel selge. Eestis on mul suur hunnik lasteraamatuid, mida ma vaikselt olen ikka siiapoole vedanud. Tänagi jälle kolasin mööda Apollo lehte, et vaadata, mis uut saadaval. Ilmselt läheb ka tellimiseks.
Ah, nii tore on vaadata, kuidas laps areneb ja kogu aeg midagi uut juurde õpib. Käe eelistusest tundub, et on paremakäeline. Paul on vasakukäeline ise. Aga Lily pigem eelistab paremat kätt. Nii joonistamises, kui palli viskamises, kui söömises. Kahvli ja lusikaga süüa ise proovib ta juba ka ikka päris mõnda aega. Nii et alati songib ta oma söögiriistaga taldrikus ja ma siis püüan ka midagi vahepeal talle suhu torgata.
Sünnipäeva pidasime vaikselt pereringis. Lilyle väga väga meeldib kingitusi lahti pakkida. Nii et lisaks oma jõulu- ja sünnipäevakinkidele sai ta lahti pakkida ka teiste omad. Kuuse tõime ka tuppa, kuigi mul oli suur hirm, et see ei püsi viit minutitki püsti ja ehted tiritakse kõik küljest ära. Lily alguses vist isegi kartis kuuske. Piilus niimoodi üle nurga küünitades, et mis see nüüd siis on. Aga aitas ehtida. Noh, paar korda on mõne ehte sealt ka maha tõmmanud, aga üldiselt teda see kuusk ei huvita. Õnneks ehted on tänapäeval kõik purunematud. Nüüd oleks aeg sellest okkapuisturist lahti saada.
Aastavahetuse võtsime vastu veel vaiksemalt. Lily läks magama tavalisel ajal. Ma olin enne kella 23 juba nii väsinud, et ütlesin, et kui kell saab 23 löön uue aasta puhul kokku, sest siis on Eestis parasjagu uus aasta käes ja pärast seda kobin magama. Ja nii läkski. Lily õnneks ei ärganud paugutamise peale üles, kuigi sel aastal oli siin ikka väga palju. Ja ilmselt nii nagu Eestis hakkas venelastel aastavahetus kell 22 hakkas siin see kohaliku aja järgi lausa kell 21. Igatahes hakkasid esimesed raketid sel ajal taevasse lendama. Ju siinne vene kogukond võttis uue aasta vastu ka Moskva aja järgi. Vene keelt on ikka kuulda ja kõrval külas on lausa 'Ida-euroopa kaupade pood'. Ma käisin seda ükskord otsimas, ei leidnud ja arvasin, et on kinni pandud. Nüüd, ükskord täitsa kogemata leidsime Pauliga selle ülesse. Ma ostsin sealt suure hurraaga tatart, mannat, mädarõigast ja isegi hematogeeni oli seal. Ka pelmeene ja muud head kraami oli müügil, aga kuna me ei läinud sealt mitte koju, siis pelmeenid jäid sel korral ostmata. Aga ma nüüd tean, kus see pood asub. Isegi karumsi kohukesed olid poes saadaval :D
Panen mõned pildid ka :)

Lily esimene jõulupidu

11. detsembril käisime Belgias elavate eesti laste jõulupeol. Esiteks mulle natuke vaheldust ja kodust keelt ning Lilyle samuti. Üllatavalt palju rahvast oli kohal. Lapsi oli, ma arvan julgelt 50 ringis. Anne Veesaar ja Tarvo Krall tegid jõuluetendust ning laulsid-mängisid suuremate lastega. Mingi bänd tegi nurgas muusikat. Usinad küpsetajad olid lauad täitnud erinevate küpsetistega ja mandariine oli kuhjas. Paul naeris, et kõikidele eestlastele vist maitsevad mandariinid. No aga nad on uskumatult head jõuluajal :)
Lilyle ka väga meeldis :) Tahtis muudkui aga keset põrandat bändi saatel tantsida ja ma pidin temaga siis seal keset lapsi kaasas olema. Ta küll kõnnib meil juba ise, aga siis kui ära unustab, et kuskilt kinni ei hoia. Täitsa pika maa võib kohe maha astuda, aga kui väga huvitav ei ole, siis ikka laseb käpuli või kamandab mind endale näppu toeks andma.
Ka jõuluvana tuli. Lapsed olid jagatud vanusegruppidesse ja käisid korraga jõuluvanale laulmas. Me olime siis esimeses 0-1.a. grupis ja laulsime jõuluvanale Põdra maja. Kingituseks saime lastelaulude cd-plaadi. Pole jõudnud seda veel kuulata, sest plaadi jätsin autosse, et oleks sõidu ajal Lilyt millegagi lõbustada.
Tahtsin jõuluvanaga pilti ka teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest Lily kartis seda karvast onu :) Hakkas kohe niimoodi nutma, et ma polegi varem kuulnud sellist hirmu hädakisa. Vaesekene.
Tore pidu oli ja suured tänud korraldajatele :)