Jälle terror

Tegelikult mõlkus mul meeles hoopis ühel teisel teemal kirjutada...
Nii nagu uudistes kajastatakse, kõlasid täna Brüsselis pommipaugud ning kümned inimesed on surnud ja veel rohkem on vigastatuid. IS on vastutuse rünnakute eest endale võtnud.

Ma olin täna hommikul ise koolis ja me vaatasime netist uudiseid ja õudne oli. Siiani on. Seda enam, et 'lock down' ei kehti mitte ainult Brüsselile, vaid kogu riigile. St, et inimestel palutakse jääda sinna, kus nad on. Kui ma seda kuulsin, tundsin, et kohe oksendan sinna samasse klassi, prügikasti. Lapsed olid ju koolis ja neil polnud midagi süüa kaasas peale mandariini. Lõunaks toon ma nad alati koju. Ja nagu kiuste oli mul mobiili aku ka 10% peal ja sai tühjaks. Ma mõtlesin, et mind ei huvita, kell 11,50 jalutan ma koolimajast välja ja sõidan laste kooli juurde ja loodan, et saan nad ikka koju viia.

Hoolimata 'lock down' soovitusest käis elu siin meie juures edasi nagu eilegi. Meie külas oli täna turg nagu alati teisipäeviti ja inimesed käisid rahulikult ringi. Kooli väravad ja uksed olid küll lukku pandud seoses 4nda terroriohu tasemega. Tavaliselt on värav ja uksed lihtsalt kinni, mitte lukus. Igaüks võib sisse marssida. Ma toon lapsed tavaliselt kell 12 koju lõunat sööma ja viin Lily 13,30ks tagasi ning ta jääb siis kuni 15,30ni. Laura pärast lõunat tagasi ei lähe, ta on liiga väike veel :)
Ma ei viiks Lilyt ka, aga selleks, et ta sügisel 'päris' kooli  ehk algkooli pääseks, peab ta sel aastal umbes-täpselt 220  poolikut päeva vähemalt kohal käima. Üks terve koolipäev on kaks poolikut päeva. Kolmapäev on alati lühike päev kõikidele lastele kui keskkooli lõpuni, st kuni kella 12ni. Teised päevad kuni keskkooli lõpuni kõikidele lastele samuti 8,30-15,30. Mõnes koolis alustatakse 15 min. hiljem ja lõpetatakse ka sellevõrra hiljem.

Täna ütlesin õpetajale, et ei too Lilyt pärast lõunat enam tagasi. Kuidas homme, seda vaatan homme.

Paul töötab päris Brüsseli lennujaama lähedal. Waterloo ei jää Zaventemist väga kaugele ning sinna jõudmiseks sõidab Paul iga päev lennujaamast mööda. Täna aga sõitis ta hoopis Hollandisse tööle. Milline vedamine. Niipalju sain ma aru, et nende office oli vist kõik evakueeritud. Kas nad ka koju said, või viidi kuhugi ootama, kuni olukord rahuneb ja selgineb, seda ma ei tea.

Hirmus.

Olge kaitstud!

Olukorrast siin

Ma ei oskagi kuskilt pihta hakata. Viimaste päevade sündmuste valguses on kogu uudiste ootus ainult terrorismil. Uudiseid lugedes haaran ainult pealkirju, kas on kuskil olnud uus rünnak või kas on mõni jooksus terroristidest kätte saadud.... Selliselt on raske elada, kogu aeg halbu uudiseid oodata.
Paul käib umbes korra kuus Pariisis, sest tal on osa tiimi seal. Ta tuli just eelmisel päeval enne seda jama sealt. AIG inimestest keegi Pariisi rünnakutes surma ei saanud, aga inimesed on seal pingul. Ma kujutan ette, kui sõda koduõuele tuleb, siis on see õudne.
Kui oli see ebaõnnestunud rünnak Pariisi rongis, see kus Ameerika sõdurid ühe kalashnikovidega terroristi kahjutuks tegid, siis ta tuli kaks päeva enne seda sama rongiga Pariisist. Ja see raibe, kes rongirünnaku plaanis, tuli ka just Molenbeekist peale. See jääb meist umbes 40km kaugusele. Paul ütleb, et seal ei ela ühtegi valget inimest. Et sealne linnapea, kes aastaid aastaid valitses, oli väga immigrandimeelne ja nüüd on tulemus käes. Kui te uudistest olete juhtunud lugema, siis need Pariisi rünnakus osalenud 3 venda, nendest kaks lausa töötasid linnavalitsuses selle eelmise linnapea heaks.
Siseminister tahab otsida läbi kõik majad Molenbeekis. Näis, kas sotsialistid seda lubavad või hinnatakse see rassismiks. Brüsselis on kõrgeim ohutase määratud. Tase 4. Meil siin on tase 3. See üks jooksus olev terrorist plaanib teadaolevalt ennast Brüsselis õhku lasta. Politsei oli Molenbeekist leidnud keemiarelva. Kurat, kust nad keemiarelva said? Käisid usinasti koolis keemiatunnis ja jätsid kõik hästi meelde või?
Kui kõiki neid uudiseid lugeda, siis on täitsa õudne olla. Aga kogu aeg ei saa selle peale mõelda, siis võibki peast hulluks minna. Selline unenäo tunne tuleb vahepeal peale, et see kõik ei ole päriselt. Raske on uskuda ja raske on kohaneda. Russalina, mu bulgaarlasest sõbranna, rääkis juba paar kuud tagasi, et Saksamaal inimesed valmistuvad rasketeks aegadeks. Et inimesed ostavad koju varuks kuivaineid jm toidukraami, mis kaua seisab. Nüüd vist peab hakkama siin ka mõtlema, et kui poed on kinni, et kodus midagi närida oleks.
Meil (ja ilmselt ka teistes külades-linnades) on linnavalitsuse hoones armee staap. Soomukid seisavad maja ees ja sõdurid patrullivad mööda tänavaid. Kellel tekib kujutluspilt kolmandat kuud sõjaväes olevatest Eesti ajateenistuses olevates poistest, siis siin on palgaarmee ja sõdurid on igavesed suured tõsise olemisega mehed. Selline kahtepidi tunne on. Ühelt poolt peaksid nad looma turvalise tunde, et sõjavägi on kohal ja kui midagi juhtub, reageerivad nad kohe. Aga teiselt poolt lisab see hirmu juurde. Tähendab ongi ikka nii tõsine olukord, et armee valvab rahu.
Selline segane tunne mul kogu aeg ongi. Vahel on suurem hirm ja mure, vahel ei mõtle selle jama peale. Üks on kindel, kui siin ikka päriselt ohtlikuks läheb, siis pakin ma oma kassid ja lapsed kaasa ja tulen Eestisse.
Aga seniks jääb lootus, et notitakse siin kõik teada olevad terroristid maha. Lootus jääb, et Venemaa, Prantsusmaa ja USA pommitavad ISISe tolmuks. Lootus jääb, et elu ühel päeval jälle vanaviisi edasi läheb.