20.12.2010

Nii, täna peaks kirjade järgi olema see tähtis päev, millal põnn võiks saabuda :) Aga tundub, et nii mitte ei lähe. Täna on Stina sünnipäev. Palju õnne, Stina :) Facebooki piltide pealt peeti ikka masuajale kohaselt sünnipäeva, laud oli mereandidest lookas. Küll oleks neid vähisõrakesi isegi hea meelega söönud :)
Ilm oli väga ilus. Päike paistis, neljapäeva õhtust maha sadanud lumi hiilgas päikse käes ja parasjagu mõnus nullilähedane temperatuur oli. Kuigi päike siin endiselt soojendab. Varjus oli lumi krudisev, aga päikse käes täitsa sulanud. Eestis detsembripäike üldiselt lund ei sulata.
Käisin fortis jalutamas. Nädalavahetuse istusin toas, sest mingi tõbi tahtis kallale tulla. Nina tilkus ja kurk oli valus ja selline väga hädine oli olla. Täna aga kõik jälle ok. Eelmisel nädalal oli forti ümbritseva kanali jää enamuses vee all, aga tänaseks oli jää palju tagasi võtnud. Võtsin lindudele saia kaasa. Seal on nii mitu toredat albiino parti ja minu meelest elab seal isegi üks täiesti tavaline koduhani. Või on see hani siis ka albiino, ma ei tea.
Kassi ma täna ei näinud. Äkki pargivalvur laseb teda ikka oma putkasse. Poetasin kassile kaasavõetud krõbinad tema toidukaussi, eks ta siis sööb, kui tagasi tuleb.
Eelmine nädal sai Paul uue ametiauto kätte. Küll ta punnitas, et sellest mersust pääseda, aga ei läinud õnneks. Talle põhimõtteliselt mercedesed üldse ei meeldi. Ütleb, et need on vanaisade autod. Ja olgugi, et see auto on tal AMG lisadega, ei ole ta väga õnnelik. Mina, kes ma ei oota väga teravaid sõiduelamusi ja ei oma eelarvamusi mersude suhtes, leian, et see auto on väga normaalne nii seest kui väljast. Hea mugav suur laev. Aga eks igale oma...
Neljapäeva õhtul hakkas siin lund sadama ja kui me reede hommikul arstile läksime, siis ei suutnud see auto üles sõita enne ristmikku ja rattateed asuvast kiirusepiirajast. Nii et kaks järgmist autojuhti meie taga pidid meid lükkama. Oi ta kirus seda mersut. Muidugi on väga normaalne ka, et auto keset talve tuuakse suverehvidega. Aga siin ei ole talverehvid kohustuslikud ja enamus inimesi ei vaheta talveks rehve. Naelad on üldse keelatud. Aga täna ta sai siiski autole talverehvid alla. Minu väike punane punn sõidab suverehvidega siin täiesti normaalselt, pole ma millegi taha veel kinni jäänud.

Täna

Täna oli selline veidi jahedam päev. Ilmselt oli paar kraadi külma, sest maas oli kerge jääkirme, kuid päike paistis ja oli väga mõnus jalutamise ilm.
Ümber Antwerpeni on kaheksa  kindlust, mis on 1865.a-l ehitatud, et linna kaitsta, kuid neid pole reaalselt kunagi kasutatud. Tänaseks on neist vist alles ainult viis ja needki paljuski lagunenud. Meie juurest umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel asub Fort 5. Käisin seal täna jalutamas ja nägin ilmselt oma esimest kodutut kassi Belgias. Oli teine valvuriputka juures, kus oli tegelikult ka söögi- ja joogikauss. Joogikausis oleval veel oli paks jää peale külmunud ja toidukauss oli tühi. Kuna valvuriputkas kedagi ei paistnud, ei saanud ma ka kellegi käest kassi kohta pärida. Kuna ta ei näinud rääbakas välja, siis ilmselt ta ikkagi süüa saab seal. Ilus, natuke britti meenutava ümara näoga kolmevärviline nooruke emane kass oli. Sõbralik, nurrus nagu pöörane, aga süles ei tahtnud olla. Tegin mobiiliga paar pilti ka, aga selle juhtme, millega pilte telefonist arvutisse saaks tõmmata, olen Eestisse jätnud. Aga ilmselt elab see kiisu seal ikkagi tänaval ja külma eest kuhugi tal varjuda pole. Lähen homme uuesti ja viin talle midagi süüa. Ehk leidub sel korral ka keegi inimene, kelle käest küsida, kas kassil peavari või kodu kuskil on.
Jalutuskäigult tagasi tulles sõitis minust mööda google earth'i auto. Saan nüüd ka internetiavarustes nähtavaks.

Postkastis oli täna mulle kiri. Ümbrikus oli kaart järgneva sisuga:
Saying goodbye is never easy. Certainly not if it is to a good friend as Murka. Even though he wasn't very young any more, it was a very hard decision to make. So we all wish you strenght and give you all our symphaty. The whole team. (ja viis allakirjutanut). (Lea, et sul lihtsam oleks, siis nad kirjutasid - Hüvastijätt ei ole kunagi kerge, eriti kui jätta hüvasti sellise hea sõbraga nagu Mürka oli. Ja kuigi ta ei olnud enam väga noor, oli see siiski väga raske otsus. Ole tugev ning meie kaastunne. Kogu tiim). Ma lugesin seda kaks korda pisarsilmil ja siis taipasin, see kaart oli loomakliinikust. Täitsa uskumatu, et nad mulle kliinikust sellise kaardi saatsid. Nii armas liigutus neist.
Ma väga igatsen oma kaisukarukest!

Mürka

Mürka jäi paar nädalat tagasi haigeks. Kõht oli lahti ja arvasin, et see on stressist. Kodune tarkus ei aidanud seda korda saada. Käisime siin kohalikus kliinikus, kus ta sai antiobiootikumid ning seedimist toetava pasta raviks. Kahjuks see ei andnud tulemust. Nädala pärast uuesti kliinikusse minnes tuvastati tal aneemia. Aneemia põhjustajaid võib olla väga palju arstide sõnul. Võeti vereproov, et kas sealt õnnestub midagi tuvastada. Kohapeal testiti ära FIV ja FeLV (need on kasside ravimatud haigused). Selle testi tulemuste ootamine oli väga hull. Tulemused olid minu suureks rõõmuks negatiivsed. Järgmine päev tulid ka vere ja väljaheite analüüsi vastused laborist. Väljaheites mingit elu ei leitud, seega parasiidid kõhulahtisust ei põhjustanud. Vereproovis olid maksa ja neeru näitajad korras, aga vere enda seisund kehv. Hemoglobiin väga madal ning valgete vereliblede arv veres üle normi. Saime uue ravi, kuigi diagnoos oli ikka selgusetu. Üleeile tundus mulle, et Mürkal läheb paremaks, kuid eilse kehva söömise peale tõusid mul jälle emotsioonid lakke. Kuna ta täna ka resoluutselt söögist keeldus, siis helistasin uuesti kliinikusse. Kutsuti kohale. Vahepeal käis Mürka kastis ja tegi sinna junni. Mul oli selle üle uskumatult hea meel. Aga ta oli nii loid ja apaatne. Vedelesin temaga voodis ja silitasin teda ning kass nurrus kõva häälega.
Kliinikus soovitati mul soojalt kassile vereülekande tegemiseks suuremasse kliinikusse minna. Nad kohe ka kenasti helistasid sinna, et mulle aeg saada. Kõne käigus konsulteeriti senist ravi ja analüüse ning teise kliiniku arst ütles, et selliste verenäitajatega kass peaks olema surnud. Nii kehva verepildiga tavaliselt loom ei ela. Ning selline asi ei teki paarinädalase kõhulahtisusega, vaid on kindlasti põhjustatud millestki palju pikaajalisemast. Nii paluti mul siis Mürka sinna jätta, et uurida, kas leidub kasvajaid või midagi muud, mis aneemia on põhjustanud. Natuke aega tagasi sain ma kõne kliinikust, et nad leidsid suure vähkkasvaja kuskilt neeru lähedalt ja et prognoos on halb. Jah, seda võib opereerida, kuid arvestades kassi kehva seisukorda pole üldse kindel, kas ta selle üle elab. Lisaks peaks jätkama kemoteraapiaga ja kaua see Mürksile elupäevi juurde annab, on prognoosimatu.
Seega lähen ma nüüd kliinikusse, lasen endale uuesti selgitada, mida nad täpselt leidsid ja väga tõenäoliselt tuleb mul Mürkaga hüvasti jätta ning lasta tal minna.
Arvestades, kui kehvasti on ta ennast viimased päevad tundnud ja nüüd ka söömast keeldunud, ei ole mul muud varianti. Koju teda tagasi tuua, et siin tema aeglast lõppu pealt vaadata ei ole ka inimlik.
Minu väike kallis karupojake.... :(

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Noh, lõpuks tuli ka siin lumi maha. Eesti kogustega võrrelda ei anna, kuid paari cm jagu ikka on. Tundub, et selle võrra on ka kohe liiklus rahulikum. Paljud teevad võimalusel kodust tööd, sest tõenäosus ummikusse jääda on suur.
Ma ei ole viimastel päevadel midagi erilist teinud, millest kirjutada. Peale selle, et mu kaisukaru on haige juba mõnda aega ning ma olen püüdnud teda ravida. Kahjuks ei ole kodused katsetused tulemust andnud ning käisin temaga täna loomaarsti juures. Arve 101 eurot sisaldas konsultatsiooni koos antib+palaviku alandaja süstiga 33 eur, 3kg kliiniku toitu seedimisele 30 eur, kiibi registreerimine 12 eur ja siis veel tabletid+pasta ja nii ta kokku tuligi. Loodan, et Mürksu saab nüüd terveks. Igatahes oli ta kliinikust tulles oluliselt kõbusam, kui sinna minnes. Probleem ise siis seedimises. Ilmselt kolimise stress ja uus toit, sest siin on supermarketi konservivalik ääääääretult mage, kokku panid Mürksu tundlikule seedimisele põntsu ja kahjuks omade vahenditega ma sellest kõhulahtisusest lahti ei saanud. Proovisin esmalt RC sensible krõbinaid ning leidsin ka ühe loomapoe, kust kodus tuttavad Gourmet Gold konservid müügil. See ei aidanud. Siis manustasin kassile seedimist toetavaid tablette, ka need ei aidanud. Kui nüüd nädala lõpuks parem ei ole, siis uuesti arstile.
Pallas seevastu on kohanenud ülihästi ja naudib võimalust õues käia. Ei heiduta teda ka lumi, kuigi nüüd tuleb ta oluliselt kiiremini tuppa tagasi.
Mürkale määrati ka dieet, sest ta on pisut paksuke. Püüan siis ettenähtud koguse krõbinatega hakkama saada päevas. Pehmet toitu ei lubatud üldse anda. Eks ma pean natuke kogust ületama, sest Pallas paratamatult sööb ka Mürksu kausist. Mürka on kaotanud kuu ajaga oma kaalust terve kilo. Ilmselt küll selle viimase paari nädalaga, mis ta haige on olnud. Selline kaalukaotus ei ole tervislik, kuid pean dieediga jätkama. Nii on tal endal lihtsam, südamel ja maksal ka koormust vähem. Esialgu kõige tähtsam, et ta terveks saaks!

Tavad ja kombed

Olen viimased paar päeva tegelenud sellega, et kohalikele pakkuda võimalust käituda nende kommete järgi, kui laps sünnib. Nimelt on siin tavaks, et kohe kui laps on ära sündinud, saadetakse sugulastele-sõpradele-naabritele kaardid koos lapse andmetega. See tähendab, et need kaardid on juba enne valmis, lisatakse vist ainult sünniandmed. Siis on tore komme, et kõik need kaardi saanud tulevad sulle külle KOHE. Enamasti haiglasse. Kui sealt piisavalt kiiresti koju tulla, siis tulevad koju. Maksimaalselt saab siin haiglas olla 4 päeva, kui keiser, siis vist nädal. Enamasti pidid naised haiglas viibima maksimum aja, et seal külalised ära saaksid käia. Kodus ilmselt viibivad külalised kauem, kui haiglas ja lisaks tuleb kodus neid ka teenindada - kohvi, kooki vms. Haiglas saad voodis vedeleda ning loota, et nad ruttu ära lähevad. Mulle tundub Eesti komme emmele-beebile puhkamiseks aega anda ning külla kohe esimestel päevadel mitte trügida oluliselt normaalsem.
Külaliste tarbeks tuleb beebipoodi seada list, milliseid kingitusi soovid. See on küll tore, eks :) Olengi siin nüüd poode ja katalooge kamminud ning peaksin siis mingi listi kuhugi koostama. Ilmselt tegelen sellega laupäeval. Enam vähem on selge, mida ma tahaksin saada ja pood ka välja valitud.
Edasi pean lähipäevil, ilmselt järgmise nädala alguses leidma aega, et valida külalistele antavad kingitused. Nii on kombeks, et iga külaline saab väikese paki - suikerbonen - ei ole kirjapildis kindel. Tegemist on suhkruubadega, millel šokolaadi või mandlisisu. Lastele M&Msid või midagi sellist. Ma pole veel küll näinud, mida see endast kujutab, kuid kirjeldan siis kui rohkem tean. Neid maiuseid on siis erivärvides ning valida saab erinevate pakkimisviisde vahel. Kui ma õigesti mäletan, siis käib ka sinna juurde veel mingi kaart ja lastele lisaks kommidele veel ka kingitus. Oeh, ütlen ma kõige selle peale.
Arvestades seda, et ma ei kavatse küll haiglas 4 päeva vedeleda, siis ajab mind selle külaliste võõrustamise peale mõtlemine natuke turri. Enamus minu jaoks nagunii võõrad näod, korra kuskil kohtunud. Aga noh, nad on Pauli sõbrad ja ma ei saa kohalikele kommetele vastu ka sõdida. Integratsioon :)

Ilm on siin ikka veel soe ja terrasil mõned lillekesed veel õitsevad.

Täna enam ei sadanud

Täna oli ilus ilm, päike paistis ja puha. Aga eelmisel viiel päeval sadas. Õnneks mitte pidevalt, kuid siiski sadas ja mitmel pool Belgias on üleujutused ning inimesed on kodudest evakueeritud. Siin, kus mina olen, on ok.
Mis vahepeal juhtunud on? Pühapäeval käisime kassinäitusel. Päris vahvaid kasse oli näha. Enamus olid muidugi britid ja pärslased, aga vahepeale norra metskasse, maine coone, abessiinlasi, birmasid, bengaale, ragdolle ja muid armsaid kaslasi. Pallase esivanemate seas on kindlasti norra metskass. Ta on kasvult küll pisem, kuid tõutunnused on kenasti olemas - kolmnurkne nägu, käppade all kohevad karvatutid (ilmselt vist külma vastu?) ja täiesti Palli nägu norrakaid nägime seal :) Praegu istub see metskass mu käekotis ja magab :) Muide, ta käis täna väljas. Algul jalutas terrassil ja siis läks aeda ja siis meie aiast naabrite aeda ja ma olin juba täitsa paanikas, et nüüd on läinud. Aga vähekese jalutamise peale tuli ta jooksuga koju tagasi. Mürka, kes kodus väljas käis, ei tule ikka veel suurt magamistoast välja. Aga küll ta harjub.
Kui meil hetkel kolme kassi ei oleks, siis ilmselt oleks meil plaanis soetada mõni jägnevatest - maine coon (minu kõige suurem lemmik), norra metskass, shokolaadikarva briti lühikarvaline (tõeliselt eriline kasukas) või siis kaneelikarva kasukaga briti lühikarvaline, bengaal (superilusa täpilise kasukaga) või abessiinlane (jällegi eksootilise täpilise kasukaga). Ragdollid on ka üliarmsad. Aga meil on hetkel kolm kassi, nii et see list jääb oma aega ootama :)
Laupäeval käisime raamatumessil. Kahjuks ma veel hollandi keelt lugeda ei oska, nii et minu jaoks jäi see pigem vaatamisväärsuseks. Üüratult suurel pinnal oli mess, kokku neljas hallis. Noh, kümnele miljonile elanikule annab ka raamatuid trükkida. Silma jäi see, et külastajad olid valged inimesed. Nägin vaid paari moslemit ning mitte ühtegi mustanahalist. Meeletu trügimine oli ja inglisekeelset kirjandust ei olnud väga palju. Nii täiendasin ma enda lugemisvara vaid ühe ajaviiteromaanikesega.
Neljapäev oli siin vaba päev I maailmasõja lõppemise puhul. Minu siin oldud kahe nädala jooksul oli see nende teine vaba päev. 1. november oli neil samuti vaba, pühakutepäev. Üleüldse on belglastel vabade päevadega palju toredamini, kui eestlastel.
Esmaspäeval tähistasime Pauli sünnipäeva. Ei midagi suurt, vaid hubane õhtusöök lähemate inimestega.

Nendele, kes mu kasside pärast muretsevad - kohalik tigepunn ei ole enam kunn nüüd, vaid Palli on. Palli teeb mis tahab ja ajab vahepeal ka kohalikku kassi taga. Noh, et ta teaks, mis tunne on, kui kiusatakse. Ainuke probleem Palliga on see, et vana pirts on söögiga hädas. Ei ole ma leidnud neid gourmet gold konserve siit, mis prouale mokkamööda oleks. Homme lähen käin ühes suures lemmikloomapoes, ehk sealt leian. Tavalised whiskasid lihtsalt ei ole söök, sellest käiakse mööda ja karjutakse näljase häälega 'gourrrrrr-meeee'. Kuidas ta kaks aastat tänaval elas, ei kujuta ma siiani ette. Kes teda seal ööbikukeeltega toitmas käis?

Üks 'practical joke' õnnestus mul täiesti tahtmatult Paulile korraldada. Kuna ma olen pidevalt janus, siis on mul ka voodi kõrval pudel vett, et öösel ei peaks mööda maja ringi jooksma. Ühel ööl õnnestus mul see kuradima pudel kogemata maha ajada ja kuulsin kuidas see klõnksudes voodi alla veeres. Ohates kummardusin voodi kõrvale maha ja üritasin käega kobades seda leida. Paul küsis, kas ma kukkusin. Ei, ei kukkunud. Otsisin tulutult oma pudelit. Paul küsis, et kas minuga on kõik korras. Ei, ei ole korras. 'My water' hädaldasin pead pidi voodi alt. Kui Paul voodist püsti kargas ja tule põlema panin, mõtlesin, et nii armas temast mind aidata. Sain oma veepudeli kätte ja tõusin õnneliku näoga voodi alt püsti. Käes :)
Pauli näol oli aga selline ehmatuse unesegane ilme, et mulle jõudis siis kohale - ilmselgelt ei olnud minu veepudel just see 'water', mis sellise kiire ärkamise põhjustas :D

Sintreklaas

Kuna pühad hakkavad vaikselt lähenema, siis hakkab igasugust jõulunodi poodidesse ilmuma. Belgias käib lisaks jõuluvanale veel ka Sintreklaas. Selline jõuluvana ja paavsti vahepealne tegelane koos jõledate mustade murjanitega, keda kutsutakse Zwarte Piet (Black Peter). 6.dets on Sintreklaasi päev, laste ja meremeeste pühaku päev. Tavaliselt jõuab ta Belgiasse Novembri keskel ning lapsed panevad tema tuleku päevast kuni 6.detsembrini aknalauale sussi. Sarnane meie jõuluvanale, aga umbes kuu aega varem. Igatahes on see vana nüüd siin, (ta jõuab paadiga Hispaaniast) ja kaubanduskeskustes on igal pool omad sintreklaasid ja zwarte piet'id ja inimesed seisavad pikkades jäjekordades, et lapsed saaksid vana käest kommi või kingitust. Kõige huvitavam on see, et enamuse järjekordadest moodustavad kaetud peadega mosleminaised oma lastega, kuigi Sintreklaas on katolik tegelane. Huvitav, kas see on integratsioon või lihtsalt huvi saada tasuta nänni?

Ilm on siin ilus ja päike paistab, paljud puud ja põõsad on veel rohelised. Eile sadas küll terve päev vihma, aga vähemalt ei mingit lumetormi :) Käisin eile ka esimest korda üksinda autoga sõitmas. Siin, küladevahel pole hullu. Täpsustuseks - külad on siin nii umbes Võru linna suurused 18-20 tuhande elanikuga. Aga millal ma näiteks Antwerpenisse või Brüsselisse julgen sõita... no vaatame :)

Belgias

Olen nüüd mõne päeva sellest kohutavast automatkast puhanud ja suudan ehk mõne sõnaga seda iseloomustada. Teel olime kokku 29 tundi, sellest 2 tundi veetsime Poolas püüdes veidi puhata. Kuna ma keeldusin hotelli minemast, sest kasse poleks nagunii kuskil sisse lubatud, siis tegimegi kogu tripi praktiliselt ühe otsaga. Läti ja Leedu olid ok. Kuna leedukad on korralikud katoliiklased, siis olid nad enne pühakutepäeva surnuaedades käinud ja haudadel küünlad süütanud. Kui me õhtul sealt läbi sõtisime, siis oli neid sadade meetrite kaupa põlevaid küünlaid ilus vaadata. Selline tunne oli kohati nagu hakkaks lennukiga mingi suurlinna kohal maanduma.
Poola täiesti KOHUTAV. Esiteks oli enamus teest teetööd, asfalt üles kaevatud ja sõit kulges mööda kuumaastikku. Lisaks on seal täiesti olematu liikluskultuur. Rekkad tegid üksteisest möödasõitu pimedates kurvides, kus tee oli märgistatud topelt valge joonega. Mul oli pidevalt hirmuhigi otsaees, sest ma ei tahtnud isegi mõelda, et meile mõni selline teisest rekkast möödasõitev rekka kuskil kurvis vastu tuleb. Teeninduskultuur Poolas puudub. Ühes bensukas küsisin wc-d ja mulle ulatati vingus näoga võti ning pomiseti käega vehkides midagi poola keeles. Liikusin siis näidatud suunda, kuid wc-d ei leidnud. Siis ütles mulle koristaja kaunis inglise keeles: "It's outside." Milline loll palkas endale teenindama umbkeelse unibrow ja koristajaks keeleoskaja naisterahva? Teises bensukas palusime kaks kohvi ja kaks croissant'd, peale tasumist ei ilmunud letile kuidagi kohvi. Peale mõningast ootamist küsisime kohvi kohta ja taas saime vastuseks midagi poola keeles, millest võis järeldada, et me maksime ainult saiakeste eest. Kulus mõni minut püüdlikku selgitamist, et me tahame kohvi ka ja maksame selle eest. Jälle vingus nägu ning saime ka oma kohvi. Masendav. Ja et Poola osa veelgi masendavam minu jaoks oleks, otsustas üks jänes meie auto alla hüpata. Vaene jänku, aga meil ei olnud tõesti midagi teha, ta hüppas auto küljelt otse tagarataste alla.
Saksamaale jõudmine oli väga tervitatav. Korralik kiirtee ja taas tsivilisatsiooni jõudmise tunne. Vasakult pidevalt mööda kihutavaid autosid oli huvitav vaadata. Enamus muidugi saksa toodang. Mõni läks nii kiiresti, et mina marki ei tabanudki, hea et värvi suutsin määrata :)
Hollandisse jõudes olin ma juba nutu äärel, sest mu jalad olid täiesti surnud ning väikesed peatused ei leevendanud seda olukorda kuidagi. Lisaks ei saa maast laeni täis pakitud autos istet liigutada, et ennast kuidagi mugavamalt tunda. Õnneks ei olnud see väike riba Hollandit, mis meil läbida tuli, kuigi pikk.
Minu soovitus kõikidele, kellel veel oma Poolast läbisõidu kogemus puudub - vältige seda kui vähegi võimalik.

Teisipäeval möödus shoppingu tähe all.
Kolmapäeval läksin Brüsselisse Mirru poja sünnipäevale. Väga vahva oli kohe siinsete eestlastega kohtuda. Kasulik oli ka. Ma sain teada, et siinsetes poodides on müügil ka päris piima, mitte ainult seda igavesti säilivat piimataolist asja. Siis sain teada, et ilmselt sarnaselt minule on ilmselt iga eestlane surnult maha kukkunud, nähes supermarketis, fritüüris, pagariäris või mujal teenindaja, olles eelmise kliendi raha kassase ladunud, hakkab minu tellimust paljaste kätega tõstma. Kuidas see võimalik siin on, ma ei tea. Alles möllas seagripp, isegi selle leviku hirmus ei õppinud nad toidu tõstmiseks abivahendeid kasutama.
Mis veel on siin imelik - väga tiheda liikluse kohta on kummaline, et puuduvad sõiduradade suunda tähistavad liiklusmärgid. Suunad on joonistatud ainult asfaldile. Kui ükskord on auto kõhu all suund otse, aga sul on vaja vasakule või paremale saada, siis oled põhimõtteliselt jamas.
Mirrule suur aitäh mind sünnipäevale kutsumast! 
Neljapäeval käisime vaatamas haiglaid. Oh my god. Esimesest haiglast tulin nuttes välja. Nii vanamoodsat suhtumist ei suutnud ma isegi kahtlustada. Seal sain aru, miks naised otsustavad kodus sünnitada ja ausalt öelda mõtlesin ise, et pigem sünnitan kodus, kui seal.
Teine haigla oli õige natuke parem, kuid mitte oluliselt. Selleks päevaks olin piisavalt stressanud. Lisaks käisime 'mutuality's, et uurida, kuidas ma kohaliku tervisekindlustuse alla saaksin mahtuda, et haiglakulud normaalsed oleksid. Minu suur hirm siinse bürokraatia ees osutus vist liiga suureks. Esialgse info kohaselt tundub see lihtne olevat.
Reedel käisime 'community's, et mind siia registreerida ning saada vajalikud dokumendid 'mutuality' jaoks. 'Community's aetakse siin igasugu asju alates juhilubade väljastamisest lõpetades minusugustega. 'Mutuality' tegeleb minu arusaamise järgi ainult raviarvetega ehk siis midagi haigekassa moodi. Ka 'community' käik läks kergemalt, kui ma kartsin. Saime mingid asjad aetud ning juhised edasiseks ning kui kõik ongi nii lihtne nagu nad kirjeldavad, siis järgmisel nädalal peaks nendega kõik olema ning siis saan 'mutuality's asjad korda ajada. Peaksin saama ka kohaliku sinise, välismaalastele mõeldud ID-kaardi, millega tohib siin ka töödada. Mitte et ma tahaksin praegu :)
Lisaks käisime reedel veel ülikooli haiglas ja minu suureks rõõmuks on neil enamvähem tänapäevane suhtumine sünnitusse. Sellega ka korras ja üks mure vähem.
Laupäeval käisin endale kohalikku mobiilinumbrit tegemas ja ka see kulges väga sujuvalt, ilma mingite probleemideta. Tundub, et ma olen natuke üle mõelnud ja asjad käivad siin bürokraatia pealinnas kergemini, kui ma ette kujutasin. Näis, näis...

Start

Nii, kohe varsti hakkame sõitma. Hommikusöök on söödud, kassid on rahusti saanud, asjad vaja veel autosse tassida ja teele. Eks siis varsti kirjutan, kuidas sõit oli.

Viimane nädal Eestis

Mida lähemale jõuab lahkumise kuupäev, seda rohkem lähen ma närvi. Igasugused ootamatud asjad, näiteks lumi, rikuvad mu tuju. Ega see väga kerge ei ole, jätta maha kõik, mis on minu - minu sõbrad, minu hobid, minu aeg, minu.... Egoist, nagu ma olen. Auto peaks enamvähem Ok olema sõiduks. Kassid on kiibistatud,vaktsineeritud ja saanud europassid sõiduks. Vaja on veel pakkida, mis saab olema paras peavalu. Palju mulle neid asju autosse ikka mahub. Kahe kassi transakastid võtavad juba väga palju ruumi. Olulised asjad tuleb kaasa võtta, ülejäänuga tuleb hiljem tegeleda.
Ma pean hakkama Karlssoni kuulsat lauset: "Rahu, ainult rahu," korrutama endale nagu mantrat :)
Küll need 2300 kilomeetrit saavad läbitud.