Lapsed

Ma panen paar Mallorca tantsuvideot ja tänase rändtivoli videod ka vaatamiseks. Lõpuks võtsin ennast kokku ja ühendasin oma telefoni arvutiga :) Ainuke kehv asi, et blogger sööb videote kvaliteedi ära. Ma youtube'i ei viitsi panna, kui keegi just eraldi palub :)

Lastega õues

Ma laadisin telefonist pildid ja videod arvutisse ning mõned jagan siin ka. Pealkiri oli küll õues lastega, kuid ühe lauluvideo pidin ka ikka panema. See on hommikul, enne kooli karnevalipidu üles võetud. Laulda meeldib mõlemale väga :) Kord ühes kohvikus kõrvallauas istuv vanem paar vaatas neid tükk aeg ja lõpuks naine ütles, et laulmine on neil kõige lemmikum hobi, jah? On küll, ja tantsida meeldib neile ka.
Arvukatest karusellivideotest ma säästan teid. Karusellid on siin hästi popid ja selliseid väikeste laste keerutajaid on siin pidevalt igal pool liikvel. Ja kui me kuskil mõnda näeme, siis KINDLASTI peame seal peal mõned tiirud tegema :)
Edit: lauluvideo ei lähe üles. Vist on liiga pikk.
Panin selle youtube, ma ei tea, kas privaatset videot ikka saavad kõik vaadata, kui ma siin linki jagan. Ehk lingi kaudu ikka saab ligi :)
https://www.youtube.com/watch?v=DRivKRtxWqw

Oh, kurivaim, kuidas blogger sööb video kvaliteedi ära. Mitte, et telefoniga need mingid ülikvaliteetsed oleksid, aga siin on ikka väga kehvasti näha.
Kurtke kommentaarides, kui tahate parema kvaliteediga näha. Panen siis need youtube'i ja annan siin lingid.

Harakale haigus, varesele valu...

Aeg läheb nii kiiresti mööda ja ma kohe kuidagi ei jõua kirjutama. No ei jõua, kuigi vahel nagu võiks.
Enne jõule suri mu vana arvuti ära. Kohe nii ära suri, et pidin uue ostma. Aga ma ei saa siit osta uut, sest siin kasutatakse ja müüakse AZERTY klaviatuuriga arvuteid. Mina olen harjunud kirjutama QWERTY klaviatuuriga ja teen seda kümne sõrmega ning klaviatuurile vaatamata. Kui ma esimest korda Pauli arvutit kasutasin, siis ma ei olnud kuulnud ka mitte, et arvutitel võiks teistsugune klaviatuur olla. Hakkasin trükkima ja vaatan, ekraanile ilmub mingi 'poolakeelne' jura. Ma ei saanud kohe aru, et mis värk on. Paul selgitas mulle, et tähed on hoopis teisel kohal, kui ma harjunud olen. Ja ma pean tunnistama, et selle prantsusepärase klaviatuuriga, kui ma seda mingil põhjusel kasutama pean, trükin nagu vanaema, kahe sõrmega ja otsin tähti. Punkt näiteks tuleb vajutada shif+. Miks nii üldkasutatav sümbol on pandud shifti alla, on arusaamatu. Aga noh, prantslased on prantslased. Peavad ennast muust maailmast paremaks ja leiutasid oma klaviatuuri :)
Nii, selleks, et uut ja normaalset arvutit saada, pidime sõitma Hollandisse. Need on ikka tavalised eurooplased ja kasutavad qwerty klaviatuuri. Lõpp hea kõik hea!
Siis vahetult enne jõule tabas mind jube kõhutõbi. Kohe nii hull, et viis päeva ei seisnud midagi sees. Ma viienda päeva hommikul olin täiesti läbi ja nõrkenud ja olin täiesti veendunud, et suren ära. Ootasin hirmuga voodis, et millal mu kohutavalt pekslev süda viimast korda lööb. Täiesti tobe, eks.
Aga siis lõpuks jäi tükike röstsaia mulle sisse, ja siis veel üks tükike ja õhtul tundsin ennast juba natuke paremini. Õnneks, õnneks ei jäänud lapsed haigeks sellel ajal, kui ma ise suremas olin. Nad jäid küll mõlemad, aga väga kergelt, peale seda, kui ma juba jälle süüa sain ja liikuda jõudsin. Ja nad olid tõesti vaid päeva-paar kergelt sellega hädas. Mitte nagu mina.
Aga ilmselt on sel aastal haigused meie majas tihedad külalised, seda muidugi seoses Lily kooliminekuga. Üks viirus ajab teist taga, ning enamasti on ikka lapsed haiged, mitte mina. Aga uus aasta ei alanud mitte paremini. Jäin jälle haigeks. Sedakorda oli kaks päeva 41-kraadise palavikuga voodis, kurk tulivalus ja köha-nohu. Sel korral kutsus Paul mulle arsti, kes tuvastas, et mul on äge viirusnakkus, kuid juba midagi on otsapidi kopsus ka kuulda ning sain antibiotsi peale. See on tore, et tänapäeval on kogused läinud väikeseks, ainult kolm tabletti pidin võtma, kuid ilmselgelt mingi ülikange ports, sest ma tundsin ennast füüsiliselt paremini juba mõned tunnid peale esimest tabletti. Ja nagu ikka, jäid haigeks ka lapsed ning sedakorda ka Paul. Paranesime kõik ära, Lily käis nädala koolis ja jäi jälle haigeks. Täna läks sellel nädalal esimest korda kooli. Ja ilmselt läheb see haiguste jada meil kuni kevadeni välja, olen täiesti kindel.
Raske on ise haige olla, aga veel raskem on, kui lapsed on haiged. Nad on nii õnnetud ja tahavad ainult süles olla. Mitte kui midagi teha ei saa ja siis selle vähese aja, kui nad on nõus omaette olema, püüan köögis midagi eriti maitsvat välja mõelda, et lapsed ka midagi sööksid. Triikimata ja musta pesu kuhjad kasvavad kohutaval kiirusel, koristamisest ei tule suurt midagi välja ja taguots on surnud diivanil istumisest ja multikad muudkui ketravad telekas. Brrrrrrr!
Kokkuvõtteks - saate ju aru, miks ma ei jaksa kirjutada? Nüri on olla, sellepärast :)

Hobune vol.2

Nädalavahetusel on peremees meie Laki ilmselt viinud ära teisele karjamaale. Või käivad lehmad karjamaal ja hobused on koplis? Igatahes esmaspäeval teda seal enam polnud. Arusaadav, seal oli kõik hein juba ära söödud, aga kurb on ikkagi.

Lakist üks video ka, kahjuks küll külili, aga ma ei oska seda keerata ka.

Panen Lily kooliteest ka mõned pildid. Meile jäävad tee peale üks suur aed kanadega, kaks eeslit (ma pean tunnistama, et ma pole elus varem eeslit päriselt näinudki, rääkimata pai tegemisest) ning vahetevahel ka üks triibuline kass. Tal on rihm kaelas ja elab teisel pool põldu. Juu siis teeb hiirejahil selliseid ringe, et tuleb üle põllu pargini välja.
Lily on  meil hästi loomalemb. Laura natuke vähem. Lilyle meeldivad kõik koerad ja kassid ja hobused ja ämblikud ja sipelgad ja keldrikakandid ja kõik-kõik. Laura natuke nagu pelgab, aga võibolla on ta lihtsalt veel natuke väike. Ei tea, aga ma olen päris kindel, et Lily loomahullust tuleb kuidagi toetada ja ma päris tõsiselt mõtlen ta ratsutamistrenni panna. Nii paari aasta pärast ehk.

Filharmoonikud ja Tuhkatriinu

Meile kolisid mõned majad edasi toredad naabrid, bulgaarlased. Neil on tütar Karina, kes on Lilyst 4 kuud noorem ja läheb samasse kooli, kuhu Lilygi. Ainult, et tema alustab novembrist, peale sügisvaheaega. Mõlemad naine ja mees on muusikud. Naine mängib viiulit Flaami Kuninglikus Filharmooniaorkestris (Royal Flemish Philharmonics) ja mees mängib fagotti, aga mul ei jäänud meelde, mis orkestris. Nüüd eelmisel nädalavahetusel pakkus Rusalina meile tasuta pileteid filharmoonikute lastekontserdile Tuhkatriinu. Orkester mängis priimat muusikat, aga see näitlejate osa, see ei kannata mitte mingit kriitikat. See ei olnud küll üldse üheski vanuses lapsele sobiv mu meelest. Kui ma tahan karjumist, kaklemist ja vägivalda lapsele näidata, siis parem hoian ta õhtul kaua üleval ja näitan suvalist filmi telekast. See oli ikka ülemõistuse odav komejant, mis filharmoonikutele taustaks oli tehtud ning rikkus muusikaelamuse täiesti ära. Ühte Tuhkatriinu kasuõde mängis mees, need mõlemad õed röökisid nii õudselt, et Laura ainult nuttis kõva häälega. Kaklesid, üks kägistas teist, kuniks see põrandale pikali lamama jäi... no ma ei tea. Me kaua ei olnud, sest Laura tõesti kartis seda õudset möirgamist ja Lily hakkas ka suhteliselt kohe õue nõudma. Aga need lapsed teatris, need naersid, kui üks teist kägistas...
Ma Rusalinale ka ütlesin, et see näitlejate osa oli küll väga allapoole arvestust, nii palju kui ma nägin. Ta nõustus ja ütles, et siin üldse inimestele meeldib selline huumor. Mulle selline stand-up comedy ja jalaga perse naljad peale ei lähe ning teatris eelistaksin küll lapsele sobilikumat sisu leida. Masendav.
Aga muidu on meil siin juba vahepeal täitsa soojaks läinud. Eile oli 20 kraadi sooja. Kuigi lubatakse, et läheb uuesti jahedaks ja kohati ka lund. Ehk siiski lumi uuesti maha ei tule.
Lily sai omale kooli koha, saime kõne, et on nüüd ootejärjekorrast jõudnud päris nimekirja ja saab septembrist alustada. Karina, kes on Lilyst noorem sai kooli alles registreerida nüüd 1.märtsil. Ma ei teagi, kuidas see süsteem neil toimib täpselt, et Lily on juba nimekirjas sügiseks, aga osad saavad alles registeerima hakata märtsist. Igatahes läks bulgaarlaste pereisa hommikul kell 6 kooli ukse taha järjekorda. Antwerpenis pidid inimesed vahel lausa kooli ukse taga magama, et lapsel oleks suurem võimalus kooli saada. Ajalehes olid pildid, kuidas inimesed väga varahommikul koolide ukse taga seisavad ja ootavad, millal uksed lahti tehakse ja registreerimine algab. Jube.
Laurakene on meil juba nii tublisti sõnu ütlema hakanud. Ütleb daa-daa, auh (koer), äu (kass), auto, pepu, tiss, pajj (pall), Pajji (Palli), pai, tädi. Emme sõnavarasse veel ei kuulu :) Ah jaa, raputab pead ja ütleb 'ei taa' ka.
Lily juttu ei jaksa enam ära kuulatagi ja ma ei taha mõelda, kui nad mõlemad veel rääkima hakkavad :)
Üleüldse, mida suuremaks nad saavad, seda vahvamad nad koos on. Üldiselt käivad neil asjad stiilis: 'Anything you can do I can do better, anything I can do better than you.'
Noh, aga nüüd Laura ärkas, eks kirjutan jälle, kui aega leian.. :)

Tipa-tapa

Head uut aastat :)
Üks aasta on läbi saanud ja uuest aastast juba pea nädalajagu päevi ka möödas. Kirjutama ei jõua hästi. Detsembris vehkisin õhtuti, kui aega oli, kingitusi kududa :) Siis sain veel enne aastalõppu endale mingi kõhutõve külge, millega koos ka uue aasta vastu võtsin. Ma ise arvasin, et sain Lily kooki küpsetades munavahu maitsemisest salmonelloosi. Arst tuli neljandal haiguspäeval mind koju vaatama ja arvas, et ilmselt ikka ei ole salmonella, vaid kõhugripp, mis pidi ka siin praegu levima hoolega. Täna tunnen ennast juba enam-vähem hästi ja nüüd on juba nädal täis.
Lily on mul nüüd juba mitu head päeva 2-aastane. Käisime detsembri alguses korralisel 'ülevaatusel' arsti juures ka ja siis mõõdeti ta 90cm pikaks, kaalu oli 11,9kg.
Laura eilsest nüüd käib. Neid paari-kolmesammuseid sööste tegi ta juba mõnda aega, aga nüüd ikka käib. Nii vahva :)
Hambad tulevad tal huvitavalt. Esimesed neli tulid raamatu järgi, algul alumised ja siis ülemised. Aga siis läks järjekord sassi. Tuli üks ülemine, siis üks alumine ja siis jälle ülemine. 

Pilte ma ei viitsi täna panna. Kasutan naabrite wifit ja see on nii aeglane. Nad õhtuti vist laevad pornot alla, mulle tundub. Päeval pole nagu probleemi, aga õhtul läheb käest ära. Tegelikult on asi ilmselt selles, et nii kaugele, kui nende levi ulatub, kasutavad kõik nende wifit. See tähendab, et peale meie veel kahe maja rahvas. 

Väike vahepala

Kuidas meil siis läheb? Ikka hästi läheb.
Laura tegi oma esimesed sammud mõned päevad tagasi. Ei võta veel palju ette, ikka paarikaupa, aga küll see julgus tuleb. Ja siis saabki see maas roomamine läbi. Lilyl ju ka. Ta teeb ikka kõik etapid uuesti läbi koos Lauraga. Alguses roomas kõhuli, nüüd käputab vahelduseks ja ehk saame nüüd selle põrandanühkimise lõpuks selja taha jätta :)
Lily hakkas täna kasutama minu laptopi hiirt. Seda, mida näpuga tuleb ringi ajada. Nii et kui ta varem näitas mulle ekraanilt, millist videot youtube'ist vaadata, siis nüüd saab ta ise hakkama uue video käivitamisega. Nii palju muidugi ta veel ei oska, et ise sobiva video nimi sisse trükkida.
Ipadiga ei pea ma teda enam ammu aitama. Sellega saab ise oma memory mängud mängitudja puzzled kokku pandud ja samuti youtube'st videosid vaadatud. Tehnikasajandi laps.

Ja selline tore uudis täna raadiost, et järgmisel aastal tuleb Brüsselisse jälle jõulukuusk. Ja et see õudus, mis seal preagu on, võetakse kohe varsti maha. See valgusinstallatsioon on päeval ainult kõrgeja kole tellinguterida. Öösel pimedas on väheke edevam.
Aga vähemalt jäävad jõulud Brüsselisse alles, kas pole tore :)

See postitus on mammale :)

Ma pikalt ei viitsi kirjutada, õhtuks ikka nüri mis nüri.
Sellest ma juba rääkisin, et me hakkasime Septembrist käima Brüsselis Eesti koolis. See on iga teine pühapäev ja kestab tunnikese. Mängime, laulame, tantsime ja meisterdame. Viimane kord sinna sõit oli päris ehmatus, kuna tomtom suri mul ära ja pidin sõitma 'pimedast' peast. Õnneks jõudsin kohale ja jõudsin tagasi ka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Meie 'klass' on mõeldud 2-4 aastastele lastele ja rühmas on 10 last. Teine sama suur rühm käib veel koos väikeseid. Suuremaid on vist isegi rohkem. Me trügisime sinna vara, sest Lily saab 2 alles detsembri lõpus. Õnneks on ta pikka kasvu, nii et ei paista välja, et ta mitu kuud enne õiget aega kooli tuli.
Aga mammale mõeldes siis jagan Lily laulukest :) kaamera kahjuks on liiga huvitav ja tõmbab Lily tähelepanu, aga midagi ikka.

Lisaks on Lily hakanud huvi tundma numrbite ja tähtede vastu. See pole küll koolist, sest neid me seal ei õpi. Päris paljud tähed ja numbrid tunneb eksimatult ära ja oskab nimetada ka. Jalutuskäigud käivad meil autost autoni ja postkastist postkastini ja siis me loeme, mis seal kirjas on. Just nii:

 Panen portsu muid pilte ka, osad veel sellest ajast, kui meil siin soojalaine veel sügisel tuli.

 

Väss :)

Mu ainuke lugeja, Lea, päris täna jälle, et miks ma ei kirjuta :)
Oeh, ma olen õhtuks nii väsinud, et kui lapsed magama on läinud, siis viskan jalad ülesse, joon oma alkoholivaba õlut ja olen brain-dead. No ei tule seda kirjutamise vaimu peale. Päeval jälle pole sellist aega, või isegi kui oleks, siis arvuti taha istudes tuleb istub Lily mulle sülle ja hakkab ise toksima. Ta on meil üldse väga tehnikahuviline, issi suureks meelehärmiks. Issile meeldiks, kui lapsed mängiksid ainult mänguasjadega. Aga lapsed tahavad teha seda, mida suured ees teevad. Järelikult tahavad nemad (no Laura veel mitte) ka arvutit vaadata. Ja iPadi ja iPhone'i ja fotokast pilte ja kaamerast videosid. Lily opereerib ipadi ja iphone'iga suhteliselt vabalt. Oskab sisse lülitada, teab, kuidas piltideni jõuda ja neid sirvida. Oskab mu arvuti tööle panna. Issi oma oskab ka, aga see ei ole lubatud. Noh, ja keelatud vili on ikka magusam. Minu oma nii väga ei ahvatlegi :)
Lily on meil augusti keskelt ka mähkuvaba. Läks see suhteliselt märkamatult. Suve alguse poole, kui soojad ilmad olid ( ja neid oli ikka vähe siis), lasin tal ilma mähkuta ringi joosta. Tuli küll seda pissit siit ja sealt koristada ja vahel saime mõned ka potti ja vahel jooksis ta mul järgi, pampers käes ja kordas nõudlikult: 'Mähku, mähku.' No, siis pidin selle mähku talle jälle alla panema. Ja nii kuidagi läks, et varsti päeval enam mähkut vaja ei läinud ja mõne öö pärast jätsin selle öise ka ära, sest polnud vajadust.
Räägib ta ka palju, mõlemas keeles. Eesti keeles ikka rohkem, aga hollandi keeles tuleb ka palju juttu. Olen isegi juba 4-sõnalisi lauseid saanud. Nii et väide, et kakskeelsed hakkavad hiljem või raskustega rääkima, ei pea Lily puhul küll paika.
Nüüd hakkasime käima Lilyga ka eesti koolis Brüsselis. Toimub see iga kahe nädala tagant pühapäeviti ja rühmas on 10 last ning on selline mänguline-tantsuline keele ja suhtlemise tund. Koos on 2-4 aastased eesti lapsed. Lily on muidugi kõige noorem, sest saab 2 alles detsembri lõpus, aga ma ise nii tahtsin minna ja öeldi, et kui laps on valmis suhtlema, siis nad dokumenti ei küsi :D
Laura käib meiega kaasas, sest Paul mängib pühapäeva hommikuti jalkat.
Laura kasvab ka hoolega. Käib juba mööbli ääri mööda ringi ja on väga suur naerupall. Huvitaval kombel ta peaaegu ei võõrasta inimesi. Mingi aeg oli natuke, kui võõrastas, aga praegu tundub, et kõik meeldivad ja hirmu uute nägude ees ei ole.
Väga Lily järgi käib ja otsib tema seltskonda. Nii tore on vaadata, kui nad kahekesi midagi teevad. Õigemini Lily teeb midagi ja Laura kilkab naerda seal juures. Kui ta käima ka hakkab, siis on veel eriti vahva. Praegu, kui õues või mänguväljakul käime, siis Laura jääb osast lõbust ikka ilma. Istub kas kärus või süles. Aga Lily naudib mänguväljakuid. Kui suve alguses olid mänguväljakud meie jaoks veel 'suured', siis praegu on enamus atraktsioone ikka täies kasutuses. Ronida, liugu lasta, tasakaaluasjadel kõndida... vahet pole, kõik läheb kaubaks. Tasakaalust rääkides... tundub mulle, et Laural on väga hea tasakaalu tunnetus. Mäletan, et Lily ikka kukkus palju sellel ajal, kui hakkas ennast püsti ajama ja mööda ääri käima. Laura aga laseb ennast ilusasti istuli tagasi ja kukkunud on ainult siis, kui Lily on teda müksanud, tõmmanud või lükanud.
Ma ikka julgen veel öelda, et elu kahe väikse lapsega ei ole midagi hullu. Täitsa toimetatav, kuigi energiat nõudev. Jah, õhtuks olen väsinud, aga mis seal ikka :)

Lapsed teevad

Laurakene hakkas eile roomama :) Nädal enne 5-kuuseks saamist minu pisike pesamuna roomab. Ja päev enne seda hakkas kõhult seljale keerama. Nii et nüüd ta rullib ennast mööda tuba ringi ja roomab. Huvitaval kombel ajas ta juba päri tükk aega ennast neljakäpukile ja kõigutab ka juba edasi-tagasi sellises asendis. Mõtlesin, et jätab roomamise vahele ja hakkab lihtsalt üks hetk käputama, aga õnneks hakkas ikka roomama.
Ja Lily ütles eile 'mõmmi siin'. Tema esimene kahesõnaline lause :)
Ja Paul ei näinud sellest mitte midagi, sest ta on Bobiga Prantsusmaal Le Mans'il mingit võidusõitu vaatamas. Ja mina naudin lastega omaette olemist, nii mõnus on vahelduseks üksi olla.
Väike liikuv pilt ka minu tantsulõvist ja naerupallist.

Vaikus eetris

Noooooooh, nüüd olen küll pikka aega vait olnud ja raporteeriks, kuidas meil on läinud. Lauraga on elu läinud lihtsaks ja päev on rutiinis. See tähendab, et mul on hommikul ettekujutus, mis ärkamise ja õhtul kella 19 vahele jääb.
Laura on superrahulik laps. Ükskõik kuhu me läheme või mida teeme, ta on ikka rahul. Ei nuta ega hakka enamasti isegi virisema, kui ära väsib, vaid jääb lihtsalt magama turvahälli või kärusse. Lily kippus ikka virisema hakkama, kui väsis. Ja Laura on ikka totaalne naerupall. Oma kolmanda kuu sünnipäeval hakkas häälega naerma ning nii kui temaga räägin või midagi teeme, on suu kõrvuni peas. Ja Lily meeldib talle ja ta meeldib Lilyle ka. Lily tassib talle kõik mänguasjad mänguteki peale ja paneb talle lutti suhu ja teeb muudkui pai ja musi ja kalli-kalli. Ja kui Laurat magama panen, siis ronib Lily ka Laura voodisse ja nõuab tekki peale. Magada ma neil kõrvuti pole lasknud, sest siis magas Lily risti üle Laura ilmselt. Aga kui nad niimoodi nunnutavad, see on nii armas. Lilyl on üldse selline helluse aeg peal, kõiki mänguasju ta muudkui kallistab ja musitab ja kasse tahab muudkui kallistada ja musitada ja muidugi meid musitab ja kallistab ka. Ja siis ta muidugi tantsib. Ma püüan mingi aeg siia video ka panna, kuidas ta tantsib, väga äge on. Muidugi on teda raske filmida, sest kui kaamerat näeb, siis on kohe jaol ja tahab ise vaadata ja nuppe näppida, mitte kaamera ees olla.
Sõnu tuleb tal ikka iga päev uusi, nii eesti- kui hollandikeelseid. Ja need sõnad, mis tal topelt on, neid kasutab issiga hollandikeelseid ja minuga eestikeelseid. Aga siiski räägib veel ühe sõna kaupa, lauseid (st kahesõnalisi asju) ei ole veel öelnud. Samas näiteks on osad värvid selged, kui küsida, siis näitab ilusasti, mis on punane, mis kollane, mis sinine.
Laura läheb Lilyga kasvus samas mõõdus, kaalu on väheke rohkem, aga pikkusega lähevad mõlemad mööda kasvukõvera ülemist äärt.
Laura 2k mõõdud olid 6280g 60,5cm; 3k 6755g 63,5cm; 4k 7180g 66cm.
Nädal peale 3-kuuseks saamist hakkas Laura kõhule keerama. Nüüd viimane kord arstil käies küsis õde kolm korda - kaks korda inglise keeles ja korra hollandi keeles- et: 'Keerab kõhule? Selja pealt keerab kõhule? Väga tubli! Meil siin mõned 6-kuused ei keera veel kõhule..' Ilmselt hakkab Laura kohe varsti ka roomama, sest väga aktiivselt tõmbab põlvi kõhu alla ja kõht tuleb maast lahti, nii et jaksab juba gravitatsioonile vastu panna küll.
Panen mõned pildid ka. Ehk olen edaspidi vähe tublim ja enam nii pikka vahet ei jäta :)

Kärmelt mõned read

Pole juba tükk aega jõudnud midagi kirjutada. Kriban siis kiirelt, kuidas meil läheb. Laura kasvab hoolega. Järgmisel esmaspäeval saame kahe kuu mõõdud. Arvan, et need on ikka päris korralikud, sest ta on juba niiii raske. Eelmine kord käisime temaga arstil 3 nädalaselt ja siis oli ta kasvanud 3,5 cm ehk 56cm ning üle kilo juurde võtnud ehk 4780g. Öösiti magab ta hästi, õnneks. Olen praegu suhteliselt välja puhanud, kuigi varsti saab kaks aastat, millal ma pole tervet ööd magada saanud. Ja mine tea, kaua veel läheb, enne kui ma terve öö magada saan. Hullult tahaks terve öö magada :)
Päevane uni on aga Laural hoopis midagi muud. Ta kohe üldse ei oska üksi magada, magab ainult süles. Ok, no vahel ikka magab omaette ka, aga magama peab ikka süles jääma. Vahel õnnestub ta voodisse veeretada, vahel ärkab kohe üles, kui käest ära panna. See tähendab minu jaoks siis seda, et suurema osa päevast üritan ma majandada Laura süles ja samal ajal Lilyga ka tegeleda. Õnnestub. Ei tea, kauaks seda püsti magamist veel kannatada tuleb. Ise loodan, et ehk läheb kuskil 3-kuuseks saamise ligidal üle. Justkui gaasid vaevaksid, sest süles ei ole ka igas asendis hea olla, ainult püsti. Noh, niikaua kuni ta öösel hästi magab, on kõik ok. Kõige rohkem ma kartsingi seda, et kui hakkab öine gaasiralli, siis minust päeval kauaks asja pole. Aga katsu selle aastase kõrval väsinud olla. Õhtuti läheb meil kord selliselt, et sellel ajal kui Paul süüa teeb, panen ma Laura vanni. Siis sööme õhtust ja seejärel jääb Paul Lauraga, kuniks Laura tudule jääb ja siis ta magab issi kõhu peal, kuniks mina ükskord voodisse kobin. Peale õhtusööki vannitan Lily ja panen tema tudule. Lily magab ilusasti terve öö. Nüüdseks on tal 10 hammast suus ja 15 kuu mõõtudeks tuli 82cm ja 10215g. Pikk, aga peenike.
Lilyl on kätte jõudnud usin sõnade õppimise aeg. Eesti keeles kasutab ta umbes 15 sõna. Umbes, sest ma ise ei suuda kõiki meenutada, mis ta ütleb :) Flaamikeelsete sõnade koha pealt saan ma väita vaid ühe sõna - papa. Aga ta saab aru mõlemast keelest. Nii vahva aeg on praegu, ta on nii asjalik ja iga päev avastan, mida ta jälle oskab.
Panen mõned pildid ka.
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab :)

See on üks peale haiglast tulekut tehtud pilt

 emme väike abiline

 Laura

 Lily värvis mune...

 ja kõrvu...

 ja suud...

ja maitses ka...

 mmmm, shokolaad... emme ei olnud väga rõõmus

Pole aega

kirjutada :) aga ma siis näitan parem.
Lily ja Laura ning Lily ja Palli. Enjoy :)

Laura

Püüan kiirelt siis kribada mõned read Laurast. Kiirelt sellepärast, et tahaks tuttu minna ning seda iseendale jäävat aega ei ole just väga palju :)
Laurat ootasin samuti nagu Lilytki nädal aega kauem. Valentinipäeva hommikul oli selge, et varsti kohtume. Sõbrapäev läks ootuse tähe all mööda ning nõks peale südaööd sõitsime haiglasse. Siinsest arstipraktikast ka natuke - hommikul käisime arstil ja ta palus pärastlõunal meil uuesti tulla. Me uuesti arstile ei sõitnud, sest mul jäid valud selleks ajaks ära ja arvasin, et oli valehäire. Õhtuks hakkas aga miskit jälle toimuma ning umbes 19 ajal õhtul käisime veel korra arstil. Õhtul umbes kella 23 ajal tuli arst meile koju. Selle ajani tegi ta tööd ja võttis patsiente vastu. Seda hommikul kella 8st alates. Ootasime ja pidasime meil plaani tunnikese ja siis sõitsime haiglasse. Arst jäi sinna minuga kella 3ni hommikul. Mida kõike erapraksis ei tähenda :) Hommikul kell 8 oli ta jälle platsis ja aitas Laurakese ilmale. Muide, minu arst ei tööta selles haiglas, kus ma sünnitasin. Aga siin on kombeks, et oma arst tuleb sünnitusele, kuigi haiglas on arstid olemas. Noh, raha tahab teenimist.
Sünnitus ise läks kergemini, kui Lilyga. Ja nüüd on mul kaks kogemust. Lilyga oli mul seljavalusünnitus ja see on ikka põrgulik kogemust. Lauraga oli kõhuvalusünnitus ja see on ikka kökimöki võrreldes teisega. Või vähemalt mul oli. Aga nii nagu esimeselgi korral - kodus kõik toimis, kuid haiglasse jõudes jäi asi soiku. Aga mida tahtagi, kui mind seal rihmadega KTG külge aheldati ja siis seal selili lebades ei saa kuidagi kaasa enam aidata. Peale vete avamist ei muutunud asi kuidagi paremaks ning lõpuks sain ikka tilga ja epiduraali. Üks meedikutest, ilmselt mingi ämmakas või õde, käis vahepeal rääkimas, et lapsel on ilmselt nabanöör ümber, et ta ei ulata enam peaga suruma ja seetõttu emakakael ei avane edasi ja ilmselt lõppeb asi keisriga. No see oli küll asi, mida ma 'väga' kuulda tahtsin. Nii et hommikul, kui mu oma arst tuli ja peale natukest uurimist, kuidas öö möödus, ütles: 'Noh, nüüd võid pressima hakata', siis ma hakkasin lihtsalt nutma. Mul oli lihtsalt üle mõistuse hea meel, et mind lõhki ei lõigata. Kaks pressi ja kõhul ta mul oligi - väike armas Laura. 52,5cm pikk ja 3750g. Pool senti pikem, kui Lily oli ja pea pool kilo raskem. Kusjuures ma andsin Lilyle rinda kuni viimase õhtuni enne haiglasse minekut. Mu arst seda ei teadnud, sest ta hoiatas kohe, kui rasedusest teada sain, et nüüd tuleb ära lõpetada, et see ei ole rasedusele hea. Ei olnud laps midagi pisike ega alakaaluline. Lily elas minu kaheöise kodust eemaloleku ilusasti üle. Mina igatsesin teda hullupööra ja tahtsin väga väga koju. Seda enam, et haiglasöök on ka välismaal öka ja magada seal ka ei saa, sest pidev lärm on nii majas sees, kui väljas. Väljas ehitati uut sünnitushaigla osa ja masinad möirgasid pea 24h.
Nüüd oleme juba nädala kodus olnud, Lily on harjunud juba natuke, et on veel keegi, kes mu tähelepanu tahab. Eks ta ikka jaurab natuke, aga püüan nii palju kui võimalik temaga tegeleda, et talle seda elumuudatust võimalikult pehmeks teha. Alguses on see lihtne, Laura magab palju ja eks see esimene kuu umbes sellevõrra kergem ka. Ma olin juba unustanud, kui väike ja abitu on üks vastsündinud laps ja kui mõnusasti ta piima järgi lõhnab ja kui paljuhäälselt ta magab. Üks niutsumine ja nohisemine käib öö läbi :)
Ja läks nii nagu ma augustis vennale ütlesin, et mul on talle sünnipäevakingitus. Täpselt venna sünnipäeval Laura sündis. Nüüd on mul kaks imelist silmaterakest ja topeltrõõmu päevad täis. Pilte panen mõni teine kord :)

Aaa, teemast mööda - meil on perearstikeskuses uus arst tööl - dr. Dietvorst. Nimi ei pidavat meest rikkuma, aga naljakas on küll :D