20.12.2010

Nii, täna peaks kirjade järgi olema see tähtis päev, millal põnn võiks saabuda :) Aga tundub, et nii mitte ei lähe. Täna on Stina sünnipäev. Palju õnne, Stina :) Facebooki piltide pealt peeti ikka masuajale kohaselt sünnipäeva, laud oli mereandidest lookas. Küll oleks neid vähisõrakesi isegi hea meelega söönud :)
Ilm oli väga ilus. Päike paistis, neljapäeva õhtust maha sadanud lumi hiilgas päikse käes ja parasjagu mõnus nullilähedane temperatuur oli. Kuigi päike siin endiselt soojendab. Varjus oli lumi krudisev, aga päikse käes täitsa sulanud. Eestis detsembripäike üldiselt lund ei sulata.
Käisin fortis jalutamas. Nädalavahetuse istusin toas, sest mingi tõbi tahtis kallale tulla. Nina tilkus ja kurk oli valus ja selline väga hädine oli olla. Täna aga kõik jälle ok. Eelmisel nädalal oli forti ümbritseva kanali jää enamuses vee all, aga tänaseks oli jää palju tagasi võtnud. Võtsin lindudele saia kaasa. Seal on nii mitu toredat albiino parti ja minu meelest elab seal isegi üks täiesti tavaline koduhani. Või on see hani siis ka albiino, ma ei tea.
Kassi ma täna ei näinud. Äkki pargivalvur laseb teda ikka oma putkasse. Poetasin kassile kaasavõetud krõbinad tema toidukaussi, eks ta siis sööb, kui tagasi tuleb.
Eelmine nädal sai Paul uue ametiauto kätte. Küll ta punnitas, et sellest mersust pääseda, aga ei läinud õnneks. Talle põhimõtteliselt mercedesed üldse ei meeldi. Ütleb, et need on vanaisade autod. Ja olgugi, et see auto on tal AMG lisadega, ei ole ta väga õnnelik. Mina, kes ma ei oota väga teravaid sõiduelamusi ja ei oma eelarvamusi mersude suhtes, leian, et see auto on väga normaalne nii seest kui väljast. Hea mugav suur laev. Aga eks igale oma...
Neljapäeva õhtul hakkas siin lund sadama ja kui me reede hommikul arstile läksime, siis ei suutnud see auto üles sõita enne ristmikku ja rattateed asuvast kiirusepiirajast. Nii et kaks järgmist autojuhti meie taga pidid meid lükkama. Oi ta kirus seda mersut. Muidugi on väga normaalne ka, et auto keset talve tuuakse suverehvidega. Aga siin ei ole talverehvid kohustuslikud ja enamus inimesi ei vaheta talveks rehve. Naelad on üldse keelatud. Aga täna ta sai siiski autole talverehvid alla. Minu väike punane punn sõidab suverehvidega siin täiesti normaalselt, pole ma millegi taha veel kinni jäänud.

Täna

Täna oli selline veidi jahedam päev. Ilmselt oli paar kraadi külma, sest maas oli kerge jääkirme, kuid päike paistis ja oli väga mõnus jalutamise ilm.
Ümber Antwerpeni on kaheksa  kindlust, mis on 1865.a-l ehitatud, et linna kaitsta, kuid neid pole reaalselt kunagi kasutatud. Tänaseks on neist vist alles ainult viis ja needki paljuski lagunenud. Meie juurest umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel asub Fort 5. Käisin seal täna jalutamas ja nägin ilmselt oma esimest kodutut kassi Belgias. Oli teine valvuriputka juures, kus oli tegelikult ka söögi- ja joogikauss. Joogikausis oleval veel oli paks jää peale külmunud ja toidukauss oli tühi. Kuna valvuriputkas kedagi ei paistnud, ei saanud ma ka kellegi käest kassi kohta pärida. Kuna ta ei näinud rääbakas välja, siis ilmselt ta ikkagi süüa saab seal. Ilus, natuke britti meenutava ümara näoga kolmevärviline nooruke emane kass oli. Sõbralik, nurrus nagu pöörane, aga süles ei tahtnud olla. Tegin mobiiliga paar pilti ka, aga selle juhtme, millega pilte telefonist arvutisse saaks tõmmata, olen Eestisse jätnud. Aga ilmselt elab see kiisu seal ikkagi tänaval ja külma eest kuhugi tal varjuda pole. Lähen homme uuesti ja viin talle midagi süüa. Ehk leidub sel korral ka keegi inimene, kelle käest küsida, kas kassil peavari või kodu kuskil on.
Jalutuskäigult tagasi tulles sõitis minust mööda google earth'i auto. Saan nüüd ka internetiavarustes nähtavaks.

Postkastis oli täna mulle kiri. Ümbrikus oli kaart järgneva sisuga:
Saying goodbye is never easy. Certainly not if it is to a good friend as Murka. Even though he wasn't very young any more, it was a very hard decision to make. So we all wish you strenght and give you all our symphaty. The whole team. (ja viis allakirjutanut). (Lea, et sul lihtsam oleks, siis nad kirjutasid - Hüvastijätt ei ole kunagi kerge, eriti kui jätta hüvasti sellise hea sõbraga nagu Mürka oli. Ja kuigi ta ei olnud enam väga noor, oli see siiski väga raske otsus. Ole tugev ning meie kaastunne. Kogu tiim). Ma lugesin seda kaks korda pisarsilmil ja siis taipasin, see kaart oli loomakliinikust. Täitsa uskumatu, et nad mulle kliinikust sellise kaardi saatsid. Nii armas liigutus neist.
Ma väga igatsen oma kaisukarukest!

Mürka

Mürka jäi paar nädalat tagasi haigeks. Kõht oli lahti ja arvasin, et see on stressist. Kodune tarkus ei aidanud seda korda saada. Käisime siin kohalikus kliinikus, kus ta sai antiobiootikumid ning seedimist toetava pasta raviks. Kahjuks see ei andnud tulemust. Nädala pärast uuesti kliinikusse minnes tuvastati tal aneemia. Aneemia põhjustajaid võib olla väga palju arstide sõnul. Võeti vereproov, et kas sealt õnnestub midagi tuvastada. Kohapeal testiti ära FIV ja FeLV (need on kasside ravimatud haigused). Selle testi tulemuste ootamine oli väga hull. Tulemused olid minu suureks rõõmuks negatiivsed. Järgmine päev tulid ka vere ja väljaheite analüüsi vastused laborist. Väljaheites mingit elu ei leitud, seega parasiidid kõhulahtisust ei põhjustanud. Vereproovis olid maksa ja neeru näitajad korras, aga vere enda seisund kehv. Hemoglobiin väga madal ning valgete vereliblede arv veres üle normi. Saime uue ravi, kuigi diagnoos oli ikka selgusetu. Üleeile tundus mulle, et Mürkal läheb paremaks, kuid eilse kehva söömise peale tõusid mul jälle emotsioonid lakke. Kuna ta täna ka resoluutselt söögist keeldus, siis helistasin uuesti kliinikusse. Kutsuti kohale. Vahepeal käis Mürka kastis ja tegi sinna junni. Mul oli selle üle uskumatult hea meel. Aga ta oli nii loid ja apaatne. Vedelesin temaga voodis ja silitasin teda ning kass nurrus kõva häälega.
Kliinikus soovitati mul soojalt kassile vereülekande tegemiseks suuremasse kliinikusse minna. Nad kohe ka kenasti helistasid sinna, et mulle aeg saada. Kõne käigus konsulteeriti senist ravi ja analüüse ning teise kliiniku arst ütles, et selliste verenäitajatega kass peaks olema surnud. Nii kehva verepildiga tavaliselt loom ei ela. Ning selline asi ei teki paarinädalase kõhulahtisusega, vaid on kindlasti põhjustatud millestki palju pikaajalisemast. Nii paluti mul siis Mürka sinna jätta, et uurida, kas leidub kasvajaid või midagi muud, mis aneemia on põhjustanud. Natuke aega tagasi sain ma kõne kliinikust, et nad leidsid suure vähkkasvaja kuskilt neeru lähedalt ja et prognoos on halb. Jah, seda võib opereerida, kuid arvestades kassi kehva seisukorda pole üldse kindel, kas ta selle üle elab. Lisaks peaks jätkama kemoteraapiaga ja kaua see Mürksile elupäevi juurde annab, on prognoosimatu.
Seega lähen ma nüüd kliinikusse, lasen endale uuesti selgitada, mida nad täpselt leidsid ja väga tõenäoliselt tuleb mul Mürkaga hüvasti jätta ning lasta tal minna.
Arvestades, kui kehvasti on ta ennast viimased päevad tundnud ja nüüd ka söömast keeldunud, ei ole mul muud varianti. Koju teda tagasi tuua, et siin tema aeglast lõppu pealt vaadata ei ole ka inimlik.
Minu väike kallis karupojake.... :(