Lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda leiba ja piparkooke tegin.
Kuna siin leiba ei ole saada, süüakse ainult saia, siis ainuke väljapääs on leiba ise teha. Novembris tõin Eestist kaasa juuretise. Aitäh Liisale ja Stinale :) Rukkijahuga on siin ka kehvasti. Meie väikeses supermarketis seda saada ei ole. Keegi siin elavatest eestlastest ütles, et ühes teises ketis on saada, aga kuna see teise keti pood on väheke kaugemal, kui ümber nurga, siis ma mitte kuidagi ei jõudnud sinna tsekkima, kas on. Aga meil siin lähemal on veel üks kummaline kauplus, kus müüakse aiakaupu sh. lilli, puid ja seemneid, loomatarbeid, -toitusid ning väikeseid lemmikloomi, igasugust küpsetamiskraami sh. jahud, vormid, tordikaunistused ja muu sarnane värk ja siis veel mingit pudi-padi. No näiteks kelkusid talvel ja võrkkiikesid suvel. Käisin seal ka vaatamas, aga puhast rukkijahu ei leidnud. Oli mingi segu rukki-, nisu- ja maisijahust. Esimese hooga ei ostnud seda, aga Raidi soovitas ikka proovida. No ostsin siis selle jahu ja leivavormid ära ning proovisin leiba teha.
Panin ühel õhtul juuretise hakkama ning järgmisel hommikul avastasin suure pettumusega, et juuretis pole leiba käima ajanud. Korraga seda kraami ära ei visanud, sest kuskilt internetist on meelde jäänud, et leivajuuretist saab ka ise teha - keefirist ja rukkileivast - ning sellel tuleb seista lasta kolm-neli päeva. Käisin oma leiva algatust päeva jooksul korduvalt rätiku all piilumas, kuid leib ei andnud mingit elumärki. See tegi mind kurvaks, sest mul on tõesti suur leiva isu. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks oli järgmisel hommikul leib ellu ärganud ja mullitas kenasti. Ju siis see lennukis veedetud aeg, mil juuretis natuke sulas, ei mõjunud kõige paremini. Aga põhiline on, et leib ärkas ellu ja ma sain pärastlõunal leivad ahju lükata ning süüa. Mmmmmmmmm, kui hea on värskelt ahjust tulnud rosinatega leib. Lilyle ka väga maitses, kohe näha, et eestlane :) Nii me siis kahekesi need kaks pätsi nahka pistsime. Siinsed ei söö leiba ja ma ei suru ka, jääb mulle rohkem :)
Teiseks tuli mul jõulude lähenedes hirrrrrrmus piparkoogi isu. Kondasin mööda internetti ja otsisin retsepte ja pidasin plaani, et teen piparkooke. Kuna siin taigent poes müügil ei ole ja üleüldse nad piparkooke sellisel kujul ei tunne, siis tuleb kõik algusest peale ise teha. (Piparkoogid on siin olemas küll, aga see on nagu leib, viilutatud ja pehme). Supermarketis kolades jõudsin kurvale tõdemusele, et suhkrusiirupit siin saada ei ole. Järelikult tuleb alustada suhkru kõrvetamisest. Ma mäletan, kui vanaema piparkoogitainast tegi, siis see suhkru kõrvetamine oli alati üks hirmus susisev ja suitsev tegemine ja natuke kartsin. Aga isu piparkookide järgi oli suurem, kui hirm suhkru kõrvetamise ees. Ostsin kogu vajamineva kraami kokku, mugandasin enda jaoks taigna kokku kahest retseptist, ühe Maalehest ja teise Toidutarest ja asusin tegutsema. Suhkru kõrvetamine ei olnud üldse hirmus ega raske. Ürdid sisse, pole ka raske. Raskeks läks siis, kui jahu tuli lisada ja sõtkuma hakata. Polnud mul ettekujutust, milline valmis piparkoogitainas soojast peast välja peaks nägema. Igatahes lisasin palju rohkem jahu, kui minu põhiretseptis kirjas oli. Õnneks Maalehe retseptis oli öeldud, et taigen on valmis, kui hakkab käe küljest lahti lööma. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks hakkas ka minu piparkoogi taigen käe küljest lahti lööma. Kuid ma kartsin, et arvestades jahu kogust saab mul lõpptulemus liiga kõva ning ei õnnestu rullida. Ka see hirm oli asjatu. Peale külmkapis seismist oli taigen ideaalne, mõnusalt vürtsikas ning töödeldav. Mmmmm, kui head on isetehtud piparkoogid :) Jällegi Lilyle ka väga maitsesid. Ikka iga päev sõi päeva jooksul mõned. Piparkooke küll mul siinsed ka maitsesid, erinevalt leivast :) aga põhilise sõin ikka ise ära. Mikseri peaks soetama, siis saaks järgmisel aastal ka glasuuri peale teha. Sel aastal jäid kaunistamata. Järgmisel aastal Lilyle kindlasti meeldib mind aidata nii rullimisel, vormimisel kui kaunistamisel. Siis on ta juba ju kohe kahe aastane.
