Belgias

Olen nüüd mõne päeva sellest kohutavast automatkast puhanud ja suudan ehk mõne sõnaga seda iseloomustada. Teel olime kokku 29 tundi, sellest 2 tundi veetsime Poolas püüdes veidi puhata. Kuna ma keeldusin hotelli minemast, sest kasse poleks nagunii kuskil sisse lubatud, siis tegimegi kogu tripi praktiliselt ühe otsaga. Läti ja Leedu olid ok. Kuna leedukad on korralikud katoliiklased, siis olid nad enne pühakutepäeva surnuaedades käinud ja haudadel küünlad süütanud. Kui me õhtul sealt läbi sõtisime, siis oli neid sadade meetrite kaupa põlevaid küünlaid ilus vaadata. Selline tunne oli kohati nagu hakkaks lennukiga mingi suurlinna kohal maanduma.
Poola täiesti KOHUTAV. Esiteks oli enamus teest teetööd, asfalt üles kaevatud ja sõit kulges mööda kuumaastikku. Lisaks on seal täiesti olematu liikluskultuur. Rekkad tegid üksteisest möödasõitu pimedates kurvides, kus tee oli märgistatud topelt valge joonega. Mul oli pidevalt hirmuhigi otsaees, sest ma ei tahtnud isegi mõelda, et meile mõni selline teisest rekkast möödasõitev rekka kuskil kurvis vastu tuleb. Teeninduskultuur Poolas puudub. Ühes bensukas küsisin wc-d ja mulle ulatati vingus näoga võti ning pomiseti käega vehkides midagi poola keeles. Liikusin siis näidatud suunda, kuid wc-d ei leidnud. Siis ütles mulle koristaja kaunis inglise keeles: "It's outside." Milline loll palkas endale teenindama umbkeelse unibrow ja koristajaks keeleoskaja naisterahva? Teises bensukas palusime kaks kohvi ja kaks croissant'd, peale tasumist ei ilmunud letile kuidagi kohvi. Peale mõningast ootamist küsisime kohvi kohta ja taas saime vastuseks midagi poola keeles, millest võis järeldada, et me maksime ainult saiakeste eest. Kulus mõni minut püüdlikku selgitamist, et me tahame kohvi ka ja maksame selle eest. Jälle vingus nägu ning saime ka oma kohvi. Masendav. Ja et Poola osa veelgi masendavam minu jaoks oleks, otsustas üks jänes meie auto alla hüpata. Vaene jänku, aga meil ei olnud tõesti midagi teha, ta hüppas auto küljelt otse tagarataste alla.
Saksamaale jõudmine oli väga tervitatav. Korralik kiirtee ja taas tsivilisatsiooni jõudmise tunne. Vasakult pidevalt mööda kihutavaid autosid oli huvitav vaadata. Enamus muidugi saksa toodang. Mõni läks nii kiiresti, et mina marki ei tabanudki, hea et värvi suutsin määrata :)
Hollandisse jõudes olin ma juba nutu äärel, sest mu jalad olid täiesti surnud ning väikesed peatused ei leevendanud seda olukorda kuidagi. Lisaks ei saa maast laeni täis pakitud autos istet liigutada, et ennast kuidagi mugavamalt tunda. Õnneks ei olnud see väike riba Hollandit, mis meil läbida tuli, kuigi pikk.
Minu soovitus kõikidele, kellel veel oma Poolast läbisõidu kogemus puudub - vältige seda kui vähegi võimalik.

Teisipäeval möödus shoppingu tähe all.
Kolmapäeval läksin Brüsselisse Mirru poja sünnipäevale. Väga vahva oli kohe siinsete eestlastega kohtuda. Kasulik oli ka. Ma sain teada, et siinsetes poodides on müügil ka päris piima, mitte ainult seda igavesti säilivat piimataolist asja. Siis sain teada, et ilmselt sarnaselt minule on ilmselt iga eestlane surnult maha kukkunud, nähes supermarketis, fritüüris, pagariäris või mujal teenindaja, olles eelmise kliendi raha kassase ladunud, hakkab minu tellimust paljaste kätega tõstma. Kuidas see võimalik siin on, ma ei tea. Alles möllas seagripp, isegi selle leviku hirmus ei õppinud nad toidu tõstmiseks abivahendeid kasutama.
Mis veel on siin imelik - väga tiheda liikluse kohta on kummaline, et puuduvad sõiduradade suunda tähistavad liiklusmärgid. Suunad on joonistatud ainult asfaldile. Kui ükskord on auto kõhu all suund otse, aga sul on vaja vasakule või paremale saada, siis oled põhimõtteliselt jamas.
Mirrule suur aitäh mind sünnipäevale kutsumast! 
Neljapäeval käisime vaatamas haiglaid. Oh my god. Esimesest haiglast tulin nuttes välja. Nii vanamoodsat suhtumist ei suutnud ma isegi kahtlustada. Seal sain aru, miks naised otsustavad kodus sünnitada ja ausalt öelda mõtlesin ise, et pigem sünnitan kodus, kui seal.
Teine haigla oli õige natuke parem, kuid mitte oluliselt. Selleks päevaks olin piisavalt stressanud. Lisaks käisime 'mutuality's, et uurida, kuidas ma kohaliku tervisekindlustuse alla saaksin mahtuda, et haiglakulud normaalsed oleksid. Minu suur hirm siinse bürokraatia ees osutus vist liiga suureks. Esialgse info kohaselt tundub see lihtne olevat.
Reedel käisime 'community's, et mind siia registreerida ning saada vajalikud dokumendid 'mutuality' jaoks. 'Community's aetakse siin igasugu asju alates juhilubade väljastamisest lõpetades minusugustega. 'Mutuality' tegeleb minu arusaamise järgi ainult raviarvetega ehk siis midagi haigekassa moodi. Ka 'community' käik läks kergemalt, kui ma kartsin. Saime mingid asjad aetud ning juhised edasiseks ning kui kõik ongi nii lihtne nagu nad kirjeldavad, siis järgmisel nädalal peaks nendega kõik olema ning siis saan 'mutuality's asjad korda ajada. Peaksin saama ka kohaliku sinise, välismaalastele mõeldud ID-kaardi, millega tohib siin ka töödada. Mitte et ma tahaksin praegu :)
Lisaks käisime reedel veel ülikooli haiglas ja minu suureks rõõmuks on neil enamvähem tänapäevane suhtumine sünnitusse. Sellega ka korras ja üks mure vähem.
Laupäeval käisin endale kohalikku mobiilinumbrit tegemas ja ka see kulges väga sujuvalt, ilma mingite probleemideta. Tundub, et ma olen natuke üle mõelnud ja asjad käivad siin bürokraatia pealinnas kergemini, kui ma ette kujutasin. Näis, näis...