Ta sündis 30.12.2010 kell 00:38, sünnikaal 3370g ja pikkus 53cm.
Sünnitus oli pikk, 27 tundi, aga tulemust igati väärt :)
26 ja 27 öösel olin magamata, sest siis hakkasid libavalud. 28 päeval kestsid need ebaregulaarsed valud juba terve päeva. Õhtul kella 22 ajal kobisin veelkord duši alla, sest valude vahe hakkas regulaarseks muutuma. Selle aja võtan enam vähem ka sünnitegevuse alguseks, sest valud ära ei läinud. Valutasin kella 3ni öösel ja siis ütlesin Paulile, et nüüd hakkame vist minema, valude vahe umbes 5 minutit. Enne haiglasse sõitu helistasime oma arstile. Ta kutsus meid lahkelt keset ööd enda juurde vastuvõtule, et vaadata, mis seisus ma olen. Avatust oli 1 cm ja ta ütles, et võib haiglasse minna, kuid võib rahulikult ka veel paar tundi kodus oodata, sest lapse pea ei olnud veel täitsa alla laskunud. Läksime koju, mulle meeldis nii rohkem. Kella 6 ajal olid valud juba väikeste vahedega ja sõitsime haiglasse. Avatust 4 cm. Lootsin, et lõunaks on asjaga ühel pool. Valutasin seal siis pallil ja voodil ja lõpuks kobisin vanni. Mõne tunni pärast kontrolliti, ikka 4 cm. Umbes kella 14 ajal, kui avatust oli vast 5 cm, otsustati veed lahti teha. Sain emakasisesed andurid endale külge, mis mu liikumisvabadust oluliselt piiras. Kuid ma olin oma varasemate magamata ööde tõttu nagunii juba nii jõuetu, et püsti seismine ei tulnud kõne allagi, võttis üle kere värisema. Kella 15 ajal, kui avatust oli ikka veel 5 cm, otsutati mulle panna tilka, et emaka tööd stimuleerida. Kui enne seda olid valud talutavad, siis tilgaga oli ikka väga suur tegemine, et mitte karjuda. Kohusetundlikult muudkui uuuuuutasin ja Paul masseeris mu selga. Kella 16 ajal ikka mitte mingit vahet, nõudsin epiduraali. Selle ettevalmistamisega läks aega, ja kui epikas valud maha võttis, kukkusin tunniks ajaks täiesti sügavasse unne. Üles ärgates oli avatust vaevalt cm juurde tulnud. Tilka keerati kangemaks. Vaene väike Lily pidi üksinda töötama sel ajal, kui mina epikaga voodis suhteliselt tundetult lebasin. Siis ühel hetkel läks lapse südametöö aeglasemaks ja loodeti, et nüüd on täisavatus. Kus sa sellega, natuke oli veel juurde tulnud. Tilka võeti vähemaks. Minu arst, kes töötab erapraksises, mitte selles haiglas, käis mind päeva jooksul korduvalt külastamas. Peale oma vastuvõtu lõppu tuli ta, et jääda. Väljavaated olid mul suhteliselt kesised. Ta pakkus, et proovime tilka vähehaaval tõsta, mitte järsu sammuga nagu päeval tehti. Kui see tulemust ei anna, siis jääb üle ainult keiser. Ma olin põhimõtteliselt kindel, et nagunii tuleb keiser. Ja ma nii tahtsin ise sünnitada ja ilma valuvaigistiteta... ometi olin arvestanud, et kõik võib minna hoooopis teisiti. Õhtul, enne kui tilka hakati vaikselt kangemaks keerama, oli emakakael ikka vaikselt avanenud, kuid mitte täielikult. Pooltunnid kukkusid ja tilka keerati juurde. Laps pidas sellele hästi vastu ning natuke enne südaööd oli vaid väike äär jäänud. Peale südaööd lubati pressima hakata. Epikaga pressimine on küll suhteliselt nüri tegevus, sest pressi ei tunne. Katsusin kõhtu ja selle järgi pressisin. 30.12 kell 00:38 oli laps kõhul. Tütreke sai apgari hindeks 9. Sööb, magab, uudistab vahel maailma ja on väga hea ja armas laps emmele-issile.
No comments:
Post a Comment