Koolikorraldusest

Pole ammu ridagi kirjutanud, parandan selle vea :)

Ma ei tea, mida täpselt Eesti lapsed esimeses klassis õpivad. Peavad nad ju enne kooli minekut juba lugema, kirjutama, arvutama ja inglise keelt kõnelema ja katsed edukalt sooritama, et ikka kooli saada. Ja iga endast lugupidav vanem Eestis paneb lapse ikka ka eelkooli. Siin seda muret ei ole.
Lapsed kooli minnes katseid läbima ei pea ja ellujäämiskursusi teevad läbi ainult vanemad. Sellest, kuidas mõnedes koolides juba nädal aega enne 'sissekirjutamise' algust vanemad tänaval järjekorras seisavad, olen ma varem juba kirjutanud. On lausa tööpakkumisi tudengitele, kes kohati sadu eurosid teenivad mõne päeva või öö eest, mis lapsevanema eest järjekorras seisavad. Jabur! Aga sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Tahtsin kirjutada Lily esimesest kooliaastast. Siin lähevad lapsed kooli sünniaasta järgi, st kõik ühel kalendriaastal sündinud lapsed lähevad ühe korraga kooli. See tähendab, et enamus lapsi läheb kooli 6-aastasena, kuid need kelle sünnipäev on sept-dets, lähevad kooli 5-aastasena. Nii ka Lily, kes kõige noorem oma klassis on.
Kui ma septembris lastevanematele mõeldud infotunnis käisin, siis küll olin pehmelt öeldes ehmatanud, et kas kõik selle tõesti nad ühe aastaga õpivad selgeks, aga nüüd näen, et käkitegu.
Alustavad nad kõik tähtede ja häälikute (nt u on siin ü ja i on i, aga kui need kokku saavad sõnas ehk ui, siis kõlab see õ ja ö vahepealselt) õppimisega. Ja numbritega. Ehk siis lugemine, kirjutamine ja matemaatika. Sinna vahele loodusõpetus (oma keha, aastaringid jm) ja usuõpetus. Lily käib katoliiklikus koolis, kuigi Paul pole katoliiklane ja mina ammugi mitte. Miks siis katoliiklik kool, küsite. See on parema mainega, kõrgema haridustasemega, tasuline (mitte mingid megasummad, mõned kümned eurod kuus) ja kristlik. Kokkuvõttes hoiab teatud kontingenti eemale.
Lily loeb juba väga tublisti, korra kolme nädala jooksul käime raamatukogus ja võtame uued raamatud. Viis-kuus raamatut loeb iga kord läbi. Matemaatikat teeb tublisti (liidavad ja lahutavad praegu 20-piires) ja käekiri on minust kordades parem :)
Hindeid ei panda. Siin käib kõik punktide peale. Esimeses klassis pannakse hinnetelehele ainult sõnalised tulemused, aga see on vist Eestis ka nii.
Punktid aga peavad olema väga head, et läbi saada. Nt. matemaatika test, mille maksimumtulemus on 20 punkti, selle viimane ok punktiarv on alates 17 punktist. Ei ole nii, nagu Tootsil, et teen ainult pool ülesannet ära.
Kella õpivad ka ja rahaga arvutamist ka.

Preagu on meil 2 nädalat lihavõttevaheaeg ja pärast seda tuleb kuni juuni lõpuni koolis käia.

Jälle terror

Tegelikult mõlkus mul meeles hoopis ühel teisel teemal kirjutada...
Nii nagu uudistes kajastatakse, kõlasid täna Brüsselis pommipaugud ning kümned inimesed on surnud ja veel rohkem on vigastatuid. IS on vastutuse rünnakute eest endale võtnud.

Ma olin täna hommikul ise koolis ja me vaatasime netist uudiseid ja õudne oli. Siiani on. Seda enam, et 'lock down' ei kehti mitte ainult Brüsselile, vaid kogu riigile. St, et inimestel palutakse jääda sinna, kus nad on. Kui ma seda kuulsin, tundsin, et kohe oksendan sinna samasse klassi, prügikasti. Lapsed olid ju koolis ja neil polnud midagi süüa kaasas peale mandariini. Lõunaks toon ma nad alati koju. Ja nagu kiuste oli mul mobiili aku ka 10% peal ja sai tühjaks. Ma mõtlesin, et mind ei huvita, kell 11,50 jalutan ma koolimajast välja ja sõidan laste kooli juurde ja loodan, et saan nad ikka koju viia.

Hoolimata 'lock down' soovitusest käis elu siin meie juures edasi nagu eilegi. Meie külas oli täna turg nagu alati teisipäeviti ja inimesed käisid rahulikult ringi. Kooli väravad ja uksed olid küll lukku pandud seoses 4nda terroriohu tasemega. Tavaliselt on värav ja uksed lihtsalt kinni, mitte lukus. Igaüks võib sisse marssida. Ma toon lapsed tavaliselt kell 12 koju lõunat sööma ja viin Lily 13,30ks tagasi ning ta jääb siis kuni 15,30ni. Laura pärast lõunat tagasi ei lähe, ta on liiga väike veel :)
Ma ei viiks Lilyt ka, aga selleks, et ta sügisel 'päris' kooli  ehk algkooli pääseks, peab ta sel aastal umbes-täpselt 220  poolikut päeva vähemalt kohal käima. Üks terve koolipäev on kaks poolikut päeva. Kolmapäev on alati lühike päev kõikidele lastele kui keskkooli lõpuni, st kuni kella 12ni. Teised päevad kuni keskkooli lõpuni kõikidele lastele samuti 8,30-15,30. Mõnes koolis alustatakse 15 min. hiljem ja lõpetatakse ka sellevõrra hiljem.

Täna ütlesin õpetajale, et ei too Lilyt pärast lõunat enam tagasi. Kuidas homme, seda vaatan homme.

Paul töötab päris Brüsseli lennujaama lähedal. Waterloo ei jää Zaventemist väga kaugele ning sinna jõudmiseks sõidab Paul iga päev lennujaamast mööda. Täna aga sõitis ta hoopis Hollandisse tööle. Milline vedamine. Niipalju sain ma aru, et nende office oli vist kõik evakueeritud. Kas nad ka koju said, või viidi kuhugi ootama, kuni olukord rahuneb ja selgineb, seda ma ei tea.

Hirmus.

Olge kaitstud!

Olukorrast siin

Ma ei oskagi kuskilt pihta hakata. Viimaste päevade sündmuste valguses on kogu uudiste ootus ainult terrorismil. Uudiseid lugedes haaran ainult pealkirju, kas on kuskil olnud uus rünnak või kas on mõni jooksus terroristidest kätte saadud.... Selliselt on raske elada, kogu aeg halbu uudiseid oodata.
Paul käib umbes korra kuus Pariisis, sest tal on osa tiimi seal. Ta tuli just eelmisel päeval enne seda jama sealt. AIG inimestest keegi Pariisi rünnakutes surma ei saanud, aga inimesed on seal pingul. Ma kujutan ette, kui sõda koduõuele tuleb, siis on see õudne.
Kui oli see ebaõnnestunud rünnak Pariisi rongis, see kus Ameerika sõdurid ühe kalashnikovidega terroristi kahjutuks tegid, siis ta tuli kaks päeva enne seda sama rongiga Pariisist. Ja see raibe, kes rongirünnaku plaanis, tuli ka just Molenbeekist peale. See jääb meist umbes 40km kaugusele. Paul ütleb, et seal ei ela ühtegi valget inimest. Et sealne linnapea, kes aastaid aastaid valitses, oli väga immigrandimeelne ja nüüd on tulemus käes. Kui te uudistest olete juhtunud lugema, siis need Pariisi rünnakus osalenud 3 venda, nendest kaks lausa töötasid linnavalitsuses selle eelmise linnapea heaks.
Siseminister tahab otsida läbi kõik majad Molenbeekis. Näis, kas sotsialistid seda lubavad või hinnatakse see rassismiks. Brüsselis on kõrgeim ohutase määratud. Tase 4. Meil siin on tase 3. See üks jooksus olev terrorist plaanib teadaolevalt ennast Brüsselis õhku lasta. Politsei oli Molenbeekist leidnud keemiarelva. Kurat, kust nad keemiarelva said? Käisid usinasti koolis keemiatunnis ja jätsid kõik hästi meelde või?
Kui kõiki neid uudiseid lugeda, siis on täitsa õudne olla. Aga kogu aeg ei saa selle peale mõelda, siis võibki peast hulluks minna. Selline unenäo tunne tuleb vahepeal peale, et see kõik ei ole päriselt. Raske on uskuda ja raske on kohaneda. Russalina, mu bulgaarlasest sõbranna, rääkis juba paar kuud tagasi, et Saksamaal inimesed valmistuvad rasketeks aegadeks. Et inimesed ostavad koju varuks kuivaineid jm toidukraami, mis kaua seisab. Nüüd vist peab hakkama siin ka mõtlema, et kui poed on kinni, et kodus midagi närida oleks.
Meil (ja ilmselt ka teistes külades-linnades) on linnavalitsuse hoones armee staap. Soomukid seisavad maja ees ja sõdurid patrullivad mööda tänavaid. Kellel tekib kujutluspilt kolmandat kuud sõjaväes olevatest Eesti ajateenistuses olevates poistest, siis siin on palgaarmee ja sõdurid on igavesed suured tõsise olemisega mehed. Selline kahtepidi tunne on. Ühelt poolt peaksid nad looma turvalise tunde, et sõjavägi on kohal ja kui midagi juhtub, reageerivad nad kohe. Aga teiselt poolt lisab see hirmu juurde. Tähendab ongi ikka nii tõsine olukord, et armee valvab rahu.
Selline segane tunne mul kogu aeg ongi. Vahel on suurem hirm ja mure, vahel ei mõtle selle jama peale. Üks on kindel, kui siin ikka päriselt ohtlikuks läheb, siis pakin ma oma kassid ja lapsed kaasa ja tulen Eestisse.
Aga seniks jääb lootus, et notitakse siin kõik teada olevad terroristid maha. Lootus jääb, et Venemaa, Prantsusmaa ja USA pommitavad ISISe tolmuks. Lootus jääb, et elu ühel päeval jälle vanaviisi edasi läheb.

Üks kohalik komme

Verloren Maandag ehk Kadunud Esmaspäev on selline päev, mida Antwerpeni provintsis tähistatakse vorstisaiade ja õunapommide söömisega.
Minu kirjeldus ei pruugi olla kõige täpsem, aga tuleb see keskajast. Esimene esmaspäev peale Kolmekuningapäeva oli päev, kus linnaametnikud andsid oma ametivande. Töötamise mõttes oli päev kadunud. Sellest ka nimetus. Päeva tähistati pidustustega, kuid et linna kulusid kontrolli all hoida, sai igaüks sel päeval vaid odava lihasaiakese.
Tänapäeval see päev püha, st vaba, ei ole. Aga neid vorstisaiakesi ja õunapomme on kõik toidupoed ja pagariärid täis. Ja neid müüakse ka pikemal perioodil, mitte ainult sel esimesel esmaspäeval peale Kolmekuningapäeva. (Ma ei tea, kas vastlakukleid Eestis müüakse ainult vastlapäeval, või saab neid ka varem-hiljem osta?)
Näiteks Ida-Flaamimaa provintsis tähistatakse Kadunud Esmaspäeva hoopiski oktoobris.
Väike pildimaterjal ka. Vasakpoolne on õunapomm ehk appelbol. Krõbeda, kihilise taigna sees on terve õun, millel südamik välja uuristatud, maitsestatud suhkru ja kaneeliga. Parempoolne on vorstisaiake. Meenutab natuke viinerpirukat, aga on oluliselt suurem. Umbes 15cm pikk ja sees on karri maitseline hakklihast tehtud vorstike. On ka topelt vorstiga variante. vt. järgmist pilti. Ühe vorstiga worstenbrood'i on minu meelest parem süüa, kui kahe vorstiga. Õunapomm on ka maitsev, ning vastavalt eelistusele söövad osad seda külmalt, osad lasevad selle mikrolaineahjus soojaks. Mina eelistan külmalt.

Laura ütleb

Laural oli täna peas Sara pats. Sara patsi teeme me nii, et kõigepealt teeme hästi kõrgele kuklasse hobusesaba ja siis keerame saba krunniks kokku. Miks see Sara pats on? Sellepärast, et sellist patsi kannab Sara Eestis ja lapsed küsivad, et tahavad sellist patsi nagu Saral on.
Laura palus patsi lahti võtta ja vaatas siis oma peegeldust terrasi ukseklaasilt ning kommenteeris rahulolematult: 'Mu juuksed on kõik kortsus.'

Aed-harakputke supp lihapallidega

Miljon aastat pole kirjutanud.
Sellepärast pole, et ma käin nüüd koolis. Kuna Laura läks ka sügisest kooli, siis kasutasin oma vabad hommikupoolikud kohe hästi ära ja õpin nüüd neli korda nädalas hollandi keelt.
Lisaks, kes veel ei tea, mul on nüüd mõnda aega ka kolmas beebi. www.betteryarnstore.com
See võtab väga kõvasti minu aega ära. Nii et balanseerin siin laste-kooli-tööga ja blogimiseks lihtsalt ei jää aega.
Aga vot täna tuli tahtmine kirjutada, sellepärast et päris imeline söök valmis.
Paul tõi eile poest koju paki mingit rohelist heina ja ütles, et teeme sellest suppi. Ma vaatasin ja vaatasin ja nentisin, et ma ei tea mis see on ja ma ei oska sellest midagi teha. Hollandi keeles on see asi kervel, google andis eestikeelseks vasteks aed-harakputk. Ja kasutusalaks põhiliselt maitsetaim. Aga näed, siin tehakse suppi. Leidsin retsepti ja proovisin järgi ja keele viib alla.
Jagan teiega ka, ehk keegi tahab proovida seda prantsuse köögis väga palju kasutatavat aed-harakputke.
Vaja läheb:
Supi jaoks
300g aed-harakputke
1 suurem kartul
1 porrulauguvars
2 sibulat
1 väike pakk vahukoort
veidi vett
soola
pipart
võid praadimiseks

lihapallide jaoks:
300g hakkliha
1 muna
1 väike sibul
2spl riivsaia
0,5l kanapuljongit

Haki köögiviljad väikeseks ning jaga hakitud aed-harakputke kogus kaheks. Hauta köögivilju koos poole koguse aed-harakputkegaga või sees, maitsesta soola ja pipraga. Lisa nii palju vett, et kataks köögiviljad ära. Valmista lihapallid ja keeda neid kanapuljongis, kuni nad pinnale tõusevad. Korja lihapallid vahukulbiga puljongist välja ja kalla puljong köögiviljadele.
Köögiviljad peavad keema kokku 20 minutit. Lisa siis teine pool aed-harakputke ning vahukoor ja lase uuesti keema tõusta. Püreesta supp saumikseriga ja serveeri koos lihapallidega.
Head isu! Päriselt on väga maitsev.
Aed-harakputkel on selline peen ja õrn maitse, midagi peterselli ja fenkoli vahepealset.

Lapsed

Ma panen paar Mallorca tantsuvideot ja tänase rändtivoli videod ka vaatamiseks. Lõpuks võtsin ennast kokku ja ühendasin oma telefoni arvutiga :) Ainuke kehv asi, et blogger sööb videote kvaliteedi ära. Ma youtube'i ei viitsi panna, kui keegi just eraldi palub :)

Kohalikest kommetest

Ma olen juba pikka aega tahtnud kirjutada Belgia lipust. Eestlaste jaoks on lipp uhke sümbol, püha ning tundub silmale päris harjumatu, kuidas siin lippu kasutatakse.
Olgu öeldud, et kohustust lippu välja panna pole mitte ühekski päevaks aastas. Majadel ei ole lipuvarda hoidjaid. Mõnedel inimestel lipud siiski kodus on. Ja  välja pannakse neid siis, kui tuju tuleb. Mõni riputas siis, kui juhtus see raske bussiavarii, kus palju väikeseid Belgia lapsi sai surma teel kooli suusareisilt koju. Palju inimesi on praegu lipu välja pannud, on ju jalgpalli MM, kus Belgiagi mängib. Ja kuidas need lipud siis väljas on, kui lipuvarrast pole maja külge kuhugi panna. Ah, mis sest lipuvardast ikka, teeme akna lahti, sätime lipu nõnda, et selle äär ja suletava akna vahele kinni ja voila ongi lipp väljas. Tundub väheke lipu rüvetamisena, aga nii on.
Ja et asi ikka äärmuseni viia, siis vahet pole, mis pidi see lipp väljas on - õigetpidi, püstipidi, valepidi. Belgia lipp on must-kollane-punane trikolor, aga triibud ei jookse horisontaalis nagu Eesti lipul, vaid vertikaalis. Ma sellest valepidi rippuvast lipust ei saanud head pilti, aga üks püstipidi akna peale kinnitatud lipp teile ka vaatamiseks. Ja see on veel suhteliselt korralikult üle terve akna kinnitatud, enamasti ripuvad nad lihtsalt akna alumise ääre vahele kinnitatuna. On harjumatu lippu nii näha, eks.

Jõhviga-mädarõika kaste grilli kõrvale. Nämma!

Mul küll pole toidublogi ja ma pole üldse suurem asi kokkaja, (kuigi küpsetada mulle meeldib), siis ma ikkagi jagan ühte super head grillikastet. Leidsin selle retsepti tegelikult juba ammu ja oma purgitäiegi keetsin talvel valmis. Talvel keetsin sellepärast, et muidu oleks ports jõhvikaid pahaks läinud. Seisis külmkapis ja ootas oma aega. Lõpuks tuli mul ka meelde see grilli kõrvale välja võtta ja oh, kui hea maitseb :)
Retsept ise siin: http://toiduteemal.blogspot.be/2013/04/johvika-madaroika-kaste-rege-rauta-suvel.html
Mädarõigas koos jõhvikatega, isegi siinsed ütlesid, et maitseb hea, kuigi alguses purki nuusutasid pika näoga. Mädarõigas pole siin hinnas. Rumalad...

Mallorca

Me käisime nädalakese Mallorcal suvitamas. Siin olid väga pahad vihmased ilmad muidu, aga sellel ajal, kui me ära olime, oli Belgias mõnus kuumalaine. Seesama, mis Eestitki tabas :)
Mallorcal polnud ka ilmal väga viga, üle kahekümne kraadi oli ikka igal päeval sooja, aga kahel päeval saime natuke vihma ka näha. See pidi tavaline olema neil talveperioodi lõpetuseks.
Vesi, enne hooaega ikkagi, oli jahe. Aga mitte nii jahe, et ei oleks saanud ujuda. Käisime meres, isegi Paul, kes vihkab külma vett :) Aga ta läks asja eest, mitte lõbu pärast. Me lastega hullasime ikka mõnuga. Paul läks sellepärast, et tuul viis laste palli vette sellel ajal kui me wc-s käisime ja ta ütles, et ma ei saanud seda ju öelda sulle tagasi tulles, et muide pall on poole lahe peal. Ja ta tõsiselt vihkab külma vett :)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ma tahtsin hoopis kirjutada muudest asjadest. Esiteks sellest, et hotell, kus me viibisime oli SUPER. Kui keegi tahab tõsiselt head basseini ääres vedelemise puhkust, samal ajal, kui keegi nende lastega tundide kaupa tegeleb - minge Mallorcale Viva Palmanova hotelli. Seal hakkas laste programm hommikul kell 10 ja lõppes põhimõtteliselt õhtul kell 21. Vahepeal küll oli nö vaikne tund 13-15, kus mitte midagi ei toimunud, aga vahepeal võib üks lapsevanem oma võsukesega ka midagi huvitavat teha, eks ole. Hakkas hommik pihta enamasti joonistamise-värvimisega, siis tulid piraadimängud-aaretejaht. Siis erinevad pallimängud, laste bowling, sjoelbak (sry, ma ei oska seda eesti keelde tõlkida, aga see on tüüpiline hollandis-belgias), erinevad täpsusviskamised, you name it. Näomaalingud, laste disko, õhupalliloomad. Ahjaa, t-särke said lapsed ka värvida, see oli küll väikese raha eest. Tegemist jätkus iga päev. Ma küll mõtlesin, et veedame päevad mõnusasti mere ääres, aga jõudsime sinna vaid kaks korda. Ülejäänud aja tahtsid lapsed ikka olla Heidi, Hanna, Laura, Youri ja Caroline'i juures. Me jõudsime ikka käia ka Palmas kaks korda ja ühes outlet shoppingu külas ka. Nii et saime ikka hotellist natuke välja ka :)
Palmanova on ise selle koha pealt natuke kehv, et kui tahta õhtupoolikul hotelli ümber ringi käia, siis seal suurt midagi peale turisti-kräppi müüvate poodide ning erinevate baaride-pubide ei ole.
Mis mulle oli huvitav jälgida oli see, kuidas lapsed suhtlesid soomekeelsete inimestega. Seda ma pean ka ütlema, et kuigi Mallorca on väidetavalt sakslaste paradiis, siis meie hotellis olid küll põhiliselt põhjamaade inimesed ning hollandi keelt kõnelevad inimesed.
Kui Lily ja Laura räägivad minuga eesti keeles, siis omavahel suhtlevad nad rohkem pigem flaami keeles. Seda eriti peale Lily kooliminekut. Ja kõikide ülejäänud inimeste poole pöörduvad nad alati ja ainult flaami keeles. Hotellis oli üks lastetiimi juht Heidi - soomlane. Esimesed päevad rääkisid nad Heidiga ikka flaami keeles ja siis äkki kuulsin, kuidas Lily hakkas järsku Heidiga rääkima eesti keeles. Laura tema järel samuti. Heidi lastega rääkis kogu aeg soome keeles, mitte inglise keeles. Ja siis tekkis meie lastel üks soome sõbranna, Verna - temaga rääkisid nad ka eesti keeles.
Muidu selle lastetiimi juhtidest kaks olid hollandlased, nii et meie lastel oli hea lihtne igasugu mänge kaasa teha, said aru kui nendega räägiti. Aga nad saavad mingil määral ka inglise keelest aru, Lily eriti.
Lastediskod õhtuti olid ka väga toredad. Laura on meil tõeline tantsulõvi. Kui ma videod oma telefonist ära viitsin tõmmata, siis panen siia ka mõne. Seniks lihtsalt veidi pilte.
Mulle meeldis, oli hea väike lõõgastus. Lugesin basseini ääres läbi Markus Zusaki raamatu 'Book thief' ja oli väga hea lugemine. Tahaks kohe seda filmi ka näha. (erinevalt näiteks 50varjundi jama, mida ma ühel puhkusel lugesin ning millest ma ei suuda uskuda, et film vändatakse).
Aga paar pilti siis ka.

Lastega õues

Ma laadisin telefonist pildid ja videod arvutisse ning mõned jagan siin ka. Pealkiri oli küll õues lastega, kuid ühe lauluvideo pidin ka ikka panema. See on hommikul, enne kooli karnevalipidu üles võetud. Laulda meeldib mõlemale väga :) Kord ühes kohvikus kõrvallauas istuv vanem paar vaatas neid tükk aeg ja lõpuks naine ütles, et laulmine on neil kõige lemmikum hobi, jah? On küll, ja tantsida meeldib neile ka.
Arvukatest karusellivideotest ma säästan teid. Karusellid on siin hästi popid ja selliseid väikeste laste keerutajaid on siin pidevalt igal pool liikvel. Ja kui me kuskil mõnda näeme, siis KINDLASTI peame seal peal mõned tiirud tegema :)
Edit: lauluvideo ei lähe üles. Vist on liiga pikk.
Panin selle youtube, ma ei tea, kas privaatset videot ikka saavad kõik vaadata, kui ma siin linki jagan. Ehk lingi kaudu ikka saab ligi :)
https://www.youtube.com/watch?v=DRivKRtxWqw

Oh, kurivaim, kuidas blogger sööb video kvaliteedi ära. Mitte, et telefoniga need mingid ülikvaliteetsed oleksid, aga siin on ikka väga kehvasti näha.
Kurtke kommentaarides, kui tahate parema kvaliteediga näha. Panen siis need youtube'i ja annan siin lingid.

Paus läbi :)

Ma olen kehv blogija, ma tean.
Aga ma enda vabanduseks ütlen, et mul on siin midagi käimas, millega ma oma vähese lastevaba aja hõivatud olen ja seetõttu ei jõua blogida. Kui aeg valmis sellest rääkida, eks ma siis räägin. Praegu on veel liiga vara :)
Aga et midagi ikka meie elust jagada, siis kes viitsib, võib vaadata Lily kooli pilte.
Näiteks siin on tema õpetaja portsu pilte üles laadinud, riietuse järgi vaatan, et mitme erineva päeva tegevused, seal hulgas ka karnevali pildid. Karnevali peetakse siin igal aastal, veebruaris vist oli, kui ma õigesti mäletan. Lilyt võib näha piltidel nr 32, 78, 91, 110... muudel ka, aga nendel on nii enam vähem.
http://www.de-link.be/schoolkrant.htm#JufJolienFeestCarnaval/1

Järgmisel lingil võib näha musitseerimas minu bulgaarlastest naabreid. Nende tütar Karina käib Lilyga samas koolis, aga on aastajagu noorematega samas klassis. Õigemini on küll Lily aastajagu vanematega samas klassis, sest siin minnakse kooli sünniaasta järgi. st et kõik 2010 aastal sündinud on ühes klassis. Lily on oma klassis kõige noorem, küll aga mitte kõige pisem. Eestis ikka lähevad kooli siis, kui sobiv vanus on kooliaasta alguseks saabunud ja see on minu meelest normaalsem variant, kui sünniaasta järgi lapsi samasse klassi panemine. Aga bulgaarlastest - Russalina ja Deian on siin elanud juba 15 aastat, mõlemad on muusikud ja töötavad Antwerpeni Kuninglikus Filharmooniaorkestris. Kui ma nüüd selle õigesti eesti keelde ikka panin :) Russalina mängib viiulit ja Deian fagotti. Nad käisid oma tütre klassile natuke musitseerimas.





Siin on Lily klassis teema Sinterklaas http://www.de-link.be/schoolkrant.htm#JufJolienThemaSint/1
Kes viitsib, see leiab ise Lily üles :)

Ma ei tea, kuidas see lasteaia-elu Eestis on, aga ma kipun arvama, et eks ta suures plaanis on samasugune nagu siin see kooli-elu sama vanadel. Selle erinevusega muidugi, et siin ei magata ja iga laps tuleb oma toidumoonaga kooli. Ei mingeid hommikuputrusid ega sooje lõunaid. Närid aga oma võileiba ja puuvilja. Mahla- või piimapakikese saab iga päev kooli poolt, see on kõik.

Suvi

Meil on siin koolivaheaeg käimas ja oleme nädala jooksul käinud päris mitmes kohas lastega. Kolmapäeval külastasime Antwerpeni Central Stationis (rongijaamas siis) olevat Dino Expot. Seal oli 50 erinevat dinosaurust vaatamiseks välja pandud ning kui Lily nägi telekas selle expo reklaami, oli kindel, et sinna me minema peame. Lastele väga meeldis. No see oli ka pigem väiksematele lastele, sest mingit liikumist ega showd ei toimunud, olidki ainult elusuuruses dinosaurused näha. Sai neid katsuda ja mõnele selga istuda ja pilti teha. Minu laste huvi dinosauruste vastu sai alguse eelmisel suvel Tauno juures, kelle lapsed Johannes ja Saara on dinosauruse hullud. Neil oli terve tuba dinosauruseid täis ja näed väike huvi jäi meie omadele ka külge.
Siis käisime kaks päeva Antwerpeni loomaaias. See on väike loomaaed, kohe keset linna. Aga tegemist jagus ikka 2 päeva. Muidu polekski kahel päeval käinud, aga minu bulgaarlasest naabrinaisel on ostetud aastane abonoment Antwerpeni ja Planckendaeli loomaaeda ning ta lahkelt jagas seda meiega. Loomaaia pilet on siin päris kallis. Täiskasvanu pilet maksab 22,50 ja lapsed, penskarid, üliõpilased ning muud soodukaga saavad 17,50 eurot. Lapsed alla 3.a. on tasuta. Seega  perega minna on päris korralik väljaminek. Antwerpeni loomaaias on huvitav kindlasti ööloomade maja, siis merilõvide show. Pingviinid on ka toredad vaadata ning nendega ühes majas on ka kalad. Meie hitthetk oli seal, kus lapsed said käsipidi ühes madalas basseinikeses solistada ja suuri kalu katsuda. Ma pole kindel, kas need kalad olid koid. No seda lõbu neid kalu paitada ikka jagus, kohe nii, et riided olid päris korralikult märjad.
Kes neil siis seal veel elavad - kaelkirjakud, lõvid, karud, tiigrid, mitmesugused ahvid, flamingod, erinevaid muid linde, jõehobud, elevandid, sebrad, okaapid, kaamelid. No kindlasti mõned veel, kõik ei jää meelde. Liigirikkuselt kindlasti mitte ahhetama panev, aga siiski päris tore loomaaed.
Ja kuna naabrinaine lahkelt pakkus, käisime täna ka Planckendaeli loomaaias. See on suurel territooriumil asuv loomaaed. Jällegi mitte nii liigirikas nagu Tallinna loomaaed, aga väga ilusasti välja ehitatud, ka praegugi oli näha siin ja seal pooleli olevaid uuendusi. Mulle eriti meeldis see, et kullide ja kotkaste ala oli kõrge-kõrge võrguga piiratud, mitte mingi kahe meetri kõrgune puurike. Ikka nii kümmekond või rohkem meetrit kõrgusesse tõstetud võrk ja kullid istusid nii toredasti seal üleval õrrel ning jälgisid teraselt ümbrust. Minu meelest sellistele lindudele väheke väärikam vangla, kui me seda tavaliselt harjunud nägema olema. Ma sealt mingeid muid loomi eraldi välja tuua ei oskagi, kui vaid pingiivid said meie tänase käigu kõrghetkeks. Seda lihtsalt seetõttu, et seal on pingviinid väga julged ning nende eluala on ehitatud nõnda, et neid saab väga lähedalt vaadata ja isegi katsuda ja neil on võimalus soovi korral oma basseinialaalt isegi välja tulla inimeste sisse. Tundub, et nad oma lõbustamiseks ka seda viimast aeg ajalt kasutavad. Nii tuli ka meie seal oleku ajal mõni pingviin kõnniteele jalutama. Korra tulid 2 pingviini välja seal, kus meie just parajasti neid vaatasime. Muidugi lapsed said neid katsuda ja pai teha ja see oli igavesti äge! Aga pingviinid, ma ütlesin, tulevad ennast lõbustama. Ma olen selles täiesti veendunud, et nad teevad seda meelega. Tulevad oma alalt välja ja siis jooksevad tiivad laiala inimeste vahel ja täitsa lahe on vaadata, kuidas inimesed kisades kahte lehte laiali jooksevad. No umbes samuti nagu Hispaanias, kui need härjad mööda tänavaid jooksevad :)
Ahjaa, ja ilm oli täna selliseks külastuseks lausa super, meil oli 19 kraadi sooja. Varjus.

Harakale haigus, varesele valu...

Aeg läheb nii kiiresti mööda ja ma kohe kuidagi ei jõua kirjutama. No ei jõua, kuigi vahel nagu võiks.
Enne jõule suri mu vana arvuti ära. Kohe nii ära suri, et pidin uue ostma. Aga ma ei saa siit osta uut, sest siin kasutatakse ja müüakse AZERTY klaviatuuriga arvuteid. Mina olen harjunud kirjutama QWERTY klaviatuuriga ja teen seda kümne sõrmega ning klaviatuurile vaatamata. Kui ma esimest korda Pauli arvutit kasutasin, siis ma ei olnud kuulnud ka mitte, et arvutitel võiks teistsugune klaviatuur olla. Hakkasin trükkima ja vaatan, ekraanile ilmub mingi 'poolakeelne' jura. Ma ei saanud kohe aru, et mis värk on. Paul selgitas mulle, et tähed on hoopis teisel kohal, kui ma harjunud olen. Ja ma pean tunnistama, et selle prantsusepärase klaviatuuriga, kui ma seda mingil põhjusel kasutama pean, trükin nagu vanaema, kahe sõrmega ja otsin tähti. Punkt näiteks tuleb vajutada shif+. Miks nii üldkasutatav sümbol on pandud shifti alla, on arusaamatu. Aga noh, prantslased on prantslased. Peavad ennast muust maailmast paremaks ja leiutasid oma klaviatuuri :)
Nii, selleks, et uut ja normaalset arvutit saada, pidime sõitma Hollandisse. Need on ikka tavalised eurooplased ja kasutavad qwerty klaviatuuri. Lõpp hea kõik hea!
Siis vahetult enne jõule tabas mind jube kõhutõbi. Kohe nii hull, et viis päeva ei seisnud midagi sees. Ma viienda päeva hommikul olin täiesti läbi ja nõrkenud ja olin täiesti veendunud, et suren ära. Ootasin hirmuga voodis, et millal mu kohutavalt pekslev süda viimast korda lööb. Täiesti tobe, eks.
Aga siis lõpuks jäi tükike röstsaia mulle sisse, ja siis veel üks tükike ja õhtul tundsin ennast juba natuke paremini. Õnneks, õnneks ei jäänud lapsed haigeks sellel ajal, kui ma ise suremas olin. Nad jäid küll mõlemad, aga väga kergelt, peale seda, kui ma juba jälle süüa sain ja liikuda jõudsin. Ja nad olid tõesti vaid päeva-paar kergelt sellega hädas. Mitte nagu mina.
Aga ilmselt on sel aastal haigused meie majas tihedad külalised, seda muidugi seoses Lily kooliminekuga. Üks viirus ajab teist taga, ning enamasti on ikka lapsed haiged, mitte mina. Aga uus aasta ei alanud mitte paremini. Jäin jälle haigeks. Sedakorda oli kaks päeva 41-kraadise palavikuga voodis, kurk tulivalus ja köha-nohu. Sel korral kutsus Paul mulle arsti, kes tuvastas, et mul on äge viirusnakkus, kuid juba midagi on otsapidi kopsus ka kuulda ning sain antibiotsi peale. See on tore, et tänapäeval on kogused läinud väikeseks, ainult kolm tabletti pidin võtma, kuid ilmselgelt mingi ülikange ports, sest ma tundsin ennast füüsiliselt paremini juba mõned tunnid peale esimest tabletti. Ja nagu ikka, jäid haigeks ka lapsed ning sedakorda ka Paul. Paranesime kõik ära, Lily käis nädala koolis ja jäi jälle haigeks. Täna läks sellel nädalal esimest korda kooli. Ja ilmselt läheb see haiguste jada meil kuni kevadeni välja, olen täiesti kindel.
Raske on ise haige olla, aga veel raskem on, kui lapsed on haiged. Nad on nii õnnetud ja tahavad ainult süles olla. Mitte kui midagi teha ei saa ja siis selle vähese aja, kui nad on nõus omaette olema, püüan köögis midagi eriti maitsvat välja mõelda, et lapsed ka midagi sööksid. Triikimata ja musta pesu kuhjad kasvavad kohutaval kiirusel, koristamisest ei tule suurt midagi välja ja taguots on surnud diivanil istumisest ja multikad muudkui ketravad telekas. Brrrrrrr!
Kokkuvõtteks - saate ju aru, miks ma ei jaksa kirjutada? Nüri on olla, sellepärast :)

Kartulipudrukotletid

Kunagi ammu leidsin netist ühe retsepti, mida teha oma eelmisest päevast üle jäänud kartulipudruga. Pinnisin selle endale ära, aga vot ära proovida ei olnud kaua aega meeles. Kuniks nüüd mõned päevad tagasi sai proovitud ja oli väga nämma. Jagan seda siin ka, ehk pakub huvi.
Retsept ise väga lihtne. Vaja läheb eelmisest päevast järgi jäänud kartuliputru (meil siin on see tavaliselt kartuli-porgandi-puder), peekonit, sibulat, muna (mina panin 3), riivjuustu, soola, pipart.
Peekonikuubikud ja sibul tuleks kõige pealt pannil ära pruunistada, nõnda, et peekon on valmis, aga mitte liiga krõbe ja et sibul on mõnusalt klaasjas. Kartulipudrule segada hulka muna, riivjuust, sool ja pipar. Seejärel ka peekon-sibul.
Ja siis polegi muud, kui pätsida mõnusad kotletid ning lasta sellesama peekonirasva sees need kuldseks praadida. Kummaltki poolt umbes 4 minutit.
Meile maitses hästi :)

Söögist

Ma pole ammu millestki kohalikust kirjutanud.
Kirjutan belgaste söömisharjumustest natuke. Nagu burgundlased, armastavad belglased hästi süüa. Igasugused laadad ja festivalid kulgevad alati suure hulga erinevate söögilõhnade saatel. Isegi kõige pisemal külaplatsil keerutav karussel saab alati saatjaks vahvli- ja friikartuliputka. Suuremad tänavajämmid meelitavad igasuguste erinevate hõrgutistega, mitte ainult friikate ja vahvlitega. Ja õlu loomulikult. Neil on umbekaudu 1150 erinevat õllet ja IGA õlle jaoks on oma klaas. Nad ütlevad, et õlut valest klaasist juues ei ole maitse õige.
Friikad nagu ka vahvlidki on üks nende rahvusroogasid, kui ma nii võin nimetada. Friikartulid olevat belglaste leiutis, mille prantslased kiirelt üle võtsid ja üle maailma tuntuks tegid. Ilmselt on selliseid toite teisigi, mille häid maitseid armastavad prantslased on kuskilt üle võtnud ja siis nö. enda nime alt maailma viinud. Õiged friikaid muide valmistatakse nõnda, et kõigepealt küpsetatakse kartuleid 140-kraadises õlis, seejärel nõrutatakse nad õlist kuivaks ning pannakse teist korda küpsema 180-kraadisesse õlisse. Ja kartul peab olema pudrukartul. Siis tulevad head ja väljast krõmpsud, kuid seest pehmed friikad.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ja ma ei plaani ka kirjutada mingitest erilistest roogadest, vaid täiesti tavalisest saiast. Saia (leiba siin ju pole) söövad belglased palju-palju. Pagariärisid on siin iga nurga peal. Meie küla pisikese keskväljaku ümber on neli pagariäri (ja need pole mitte ainukesed pagariärid meie külas). Igaüks teisest paarikümne meetrise vahega. Ja kõigile jätkub kliente nõnda, et tipptunnil lookleb järjekord tänaval. Saiapätsid on suured ja saiaviilu ei ole lihtne süüa nõnda nagu seda meie harjunud oleme tegema. Ma mõtlen, et määrid või peale ja siis sobiva katte ning asud sööma. Saiaviil on nii suur, et siin murtakse võisai pooleks kokku. Selliselt siis, et määritakse poolele saiale või, pannakse sobiv kate ja seejärel keeratakse teine pool saia veel kattele peale. Muul juhul peaks saia kahe käega kinni hoidma söömisel. Ja ma ausõna ei valeta, kui ma ütlen, et nad söövad sedasi saia vahele keeratuna kõike. No tõesti kõike. Sink, juust, marmelaad, ja muud tavalised asjad, millega me harjunud oleme. Erinevad majoneesiga salatid käivad saia vahele. Kartulipuder käib saia vahele. Shokolaad (jah, lisaks määritavale shokolaadile ka selline krõmps tahvlishokolaad, mis on küll väheke õhem, kui Anneke), banaan, pannil praetud õunad pruuni suhkruga, piparkook (mitte meie mõistes krõbe piparkook, vaid pigem selline vürtsikas keeks on asi, mida nad piparkoogiks kutsuvad), pralineekommid, you name it. Mul on arusaam, et kõik mis on söödav, kõike seda võib oma saia vahele keerata ja keegi kohalik ei imesta. Tegelikult vast päris kõike ikka nad kah saia vahel ei söö... vahvlit näiteks :)

Hobune vol.2

Nädalavahetusel on peremees meie Laki ilmselt viinud ära teisele karjamaale. Või käivad lehmad karjamaal ja hobused on koplis? Igatahes esmaspäeval teda seal enam polnud. Arusaadav, seal oli kõik hein juba ära söödud, aga kurb on ikkagi.

Lakist üks video ka, kahjuks küll külili, aga ma ei oska seda keerata ka.

Panen Lily kooliteest ka mõned pildid. Meile jäävad tee peale üks suur aed kanadega, kaks eeslit (ma pean tunnistama, et ma pole elus varem eeslit päriselt näinudki, rääkimata pai tegemisest) ning vahetevahel ka üks triibuline kass. Tal on rihm kaelas ja elab teisel pool põldu. Juu siis teeb hiirejahil selliseid ringe, et tuleb üle põllu pargini välja.
Lily on  meil hästi loomalemb. Laura natuke vähem. Lilyle meeldivad kõik koerad ja kassid ja hobused ja ämblikud ja sipelgad ja keldrikakandid ja kõik-kõik. Laura natuke nagu pelgab, aga võibolla on ta lihtsalt veel natuke väike. Ei tea, aga ma olen päris kindel, et Lily loomahullust tuleb kuidagi toetada ja ma päris tõsiselt mõtlen ta ratsutamistrenni panna. Nii paari aasta pärast ehk.

Summer Style bag

Õhtuti ikka vahel heegeldan või koon :) mitte alati, aga noh, vahel jõuan ja on tahtmist.
See kott sai küll valmis juba suvel, enne Eestisse tulekut. Mul polnud tegelikult üldse plaanis endale kotti heegeldada, ega üldse ka mingit otsest vajadust veel ühe koti järgi, aga kui ma nägin seda kotti, siis teadsin, et pean endale ka sellise saama.
Ostsin endale mustri, tellisin lõnga ning sangad ja valmis kujul sai ta selline:

Ilus, onju :)

Hobune

Ma olen juba Hof ter Lindenist kirjutanud, see on meil kohe siin tagumise tänava taga. Lily koolitee viib sellest pargist läbi ja tema suureks rõõmuks on sinna ühele maalapikesele ilmunud hobune. On seal kogu aeg, üksinda. Ilmselt pargi ja seda ümbritsevate põllumaade eest hoolitseva talumehe hobune. Oleme selle hobusega nüüd pidevalt suhelnud ja viime talle leiba ja porgandit. Tal on alati viimase peal hea meel meid näha. Ma ise arvan, et on vana hobune, lakk on hall ja osad hambad on mu meelest ka puudu. Muidu näeb suhteliselt kõbus välja. Ei kuule ka vist hästi, arvan ma. Kui ta heinamaa teises otsas sööb, siis peame ikka kõvasti karjuma ja siis kui ta juhtumisi meie poole vaatab, siis pean hüppama ja kätega vehkima, et ta meid näeks. Kui näeb, siis laseb galoppi meie poole :)
Kutsusume teda alguses lihtsalt 'hobune', aga kuidagi nõme oli karjuda seal 'hobuneeeeee, hobuneeeee' ja mõtlesime, et peaks talle mingi nime panema. Mul tulid kohe kõigepealt ainult lehmade nimed meelde. Vanaemal-vanaisal hobuseid ei olnud. Aga hobune Maali tundus ka nagu naljakas olevat. Ja siis mul aju töötas täistuuridel, aga mitte ühtegi hobuse nime ei plahvatanud. Mõtlesin siis, et mis Tessi hobuse nimi oli, Lakay. Selge, meie hobuse nimeks sai Laki. See on oluliselt parem kutsumiseks, kui hobune.
Panen paar pilti ka. Tegin ühe video ka, kus ta nii toredasti meie poole kappab, aga millegipärast ei õnnestu mul seda üles laadida. Aga piltidelt näete meie Lakit ikka :) On selline pisemat sorti hobune, aga väga jõuliste jalgadega, ikka tööhobune :)

Normandia

Mina olen laisk, aga lugejad on nõudlikud.
No eks ma siis annan jälle teada, kuidas meil läheb. Eesti tripp oli väga vahva, aga sellest kirjutan teine kord.
Lily läheb järgmisest nädalast kooli, aga sellest kirjutan ka teine kord.
Laura räägib kohutavalt palju. Kohe väga, väga palju räägib. Kolme-neljasõnalisi lauseid tuleb tal juba ikka mõnda aega, nii kuu jagu. Ja ta on alles 18-kuune. Aga kuna ta vara rääkima hakkab, siis on tal hoopis palju rohkem nunnusid titesõnu, mida Lilyl praktiliselt polnudki. Lily kõige naljakam sõna oli 'õupa', see oli siis õhupall. Kui natuke osavamaks rääkijaks sai, siis tuli sellest 'õupapall'. Praegu on tal ka ainult üks huvitav sõna ja see on 'killuklaas'. Miks ta klaasikillu sõnad ära vahetab, ma ei tea. Muid liitsõnu ütleb normaalselt.
Aga Laural on palju huvitavaid sõnu. Kõige nunnum nendest kindlasti 'pepa põmmu', mis on siis lepatriinu. Kahjuks nüüd on see juba edasi arenenud 'pepa tiimu'-ks, mis ei kõla enam nii nunnusti. Aga muidu räägib ta ikka päris arusaadavalt. Üldiselt saadi temast ikka Eestis aru, mitte et ainult mina saan aru, mida ta öelda tahab.
Aga see selleks, kirjutasin ju pealkirjaks Normandia.
Juuli lõpus, enne Eestisse tulekut käisime nädala Prantsusmaal puhkamas, elasime väikeses külakeses nimega Criqueboeuf. Väga maaliline kohake. Aga nii võib vist terve Prantsusmaa kohta öelda.
 Mina olen selline jänes, et väikeste lastega pikka autoreisi ei taha ette võtta. Erinevalt näiteks mu õest, kes käis oma nõks alla aastase ja ühe suurema lapsega autoga Norras. Minu jaoks oli 500 km enam vähem maksimum, mille ma olin nõus sõitma. Nii sõitsimegi Normandiasse. Koos vahepealsete peatustega läks meil umbes 5 tundi.
Rentisime väikese majakese kohe täpselt mere kaldal. Nii lähedal, et kui tõus oli, siis oli meri kohe kiviviske kaugusel majast. Rand seal polnud mingi suurem asi, kivine, aga polnud mingit vahet, sest ujuma sinna külma vette poleks meist nagunii keegi läinud. Põhjameri ei lähe kunagi soojaks. Kuigi ma Knokkes nägin küll, et inimesed käisid ujumas vees. Vesi on seal ikka jäine ja peab vist aastaid harjutama, et seal ujudes ennast mõnusalt tunda.
Meri oli niisiis meil kohe külje all ja niivõrd mõnus oli magada, kuulates lainete laksumist. Hästi huvitav oli see, et kui oli tõus, siis oli meri kohe maja külje all. Aga kui tuli mõõn, siis läks vesi nii kaugele tagasi, et me keerasime enne otsa ringi, kui veeni jõudsime. Lihtsalt ei viitsinud nii kaugele kõndida. Pea 200 meetrit raudselt, ja lastega seal väiksemate lompide ja libedate kivide vahel polnud just mõnus jõlkuda.
Kui mõõn oli, siis oli rannajoon täis kalamehi. Mitte neid, keda meie oleme harjunud nägema, õngega. Sealsed kalamehed sobrasid liblikavõrkude taoliste võrkudega  madalates lombikestes, mis merest maha olid jäänud ja kaevasid labidatega liivas. No mida küll? Lõpuks ühtede käest küsisime, et mida nad püüavad - väikeseid krevette, tigusid ning osad kaevasid kalapüügiks usse mere alt välja tulnud liiva seest.
Siis kohe maja juures olid meil punkrid. Ma ei tea, kuidas see eesti keeli kõige õigemini oleks - Atlantic Wall - Atlandi müür? Ma ilmselt selles ajaloo tunnis magasin, kus räägiti Hitleri ideest ehitada Atlandi ookeani äärde suur rannikuäärne kaitsemüür Hispaaniast kuni Norra põhjatipuni välja. Mõned sajad kilomeetrid ehitati seda valmis ka ning osa oli meie akende all. Paulile pakkus see väga huvi. Ta oleks tahtnud käia ka nendes randades, kus sõja ajal Ameerika ja UK väed randusid, aga sinna me ei jõudnud kahjuks.
Küll kaisime Etretat' kaemas. Väga suurejooneline vaade. Panen pildid postituse lõppu.
Külastasime palju lähedal asuvaid külakesi, millede nimed mul enam kõik meeles ei ole. Põhiline ja kõige lähem oli Honfleur. Jällegi väga, väga ilus külake. Seal käisime mitu korda söömas ja jalutamas ja lapsed muidugi keerutasid seal hullumiseni karuselliga. Isegi karusell oli seal väga ilus. Puidust ja retro. Kahekorruseline ja ilusate hobuste ja kalesside ja erinevate tsirkuseloomadega. Deauville oli üks küla, kus veel jalutasime. Ilus koht, aga rikkuritele mõeldud. Shoppingutänav oli ainult brändipoode täis. Neid väikeseid ja armsaid külakesi koos mõnusate randadega jagus. Kahju ainult, et ilm ei olnud kõige parem. Küll ei sadanud, aga hommikud olid enamasti kõik pilves ja alles õhtuks läks taevas klaariks ja päike tuli välja.
Ahjaa, sel aastal otsustasin ma, et proovin austrit. Millegipärast eelmisel aastal ei õnnestunud. Paul ütles, et võtab ühe väikese taldriku mereandidega, et siis jagame. Kui söök toodi, siis talle toodi ette mahlane lihatükk ja mulle üüratu suur taldrik tigudega. Öäkk, ma ütleks (pilti mu taldrikutäiest näete allpool). Ma ütlesin, et pidime ju jagama. Tema vastu, et aga lapsed tahavad ju ka midagi süüa :)
Kui ma küsisin juhiseid, kuidas austrit süüa, siis Paul ütles, et kallutad suhu ja neelad alla. Ma küsisin, et kas ei näri. Ei, ei näri, vastas ta. No selge, kallutasin selle austri endale suhu, maitses soolane. Ja siis ma istusin see auster suus, ja mu aju registreeris, et see on liiga suur tükk alla neelamiseks. Nii ma siis sülitasin ta tagasi karpi. Ja sellega mu austrisöömine piirdus. Sõin oma taldrikust ära krevetid ja see oli ka kõik. Tigusid sööma hakkan siis, kui valida on, kas surra nälga või süüa tigu.
Paul sõi vähemalt austrid mu taldrikust ära ja ta NÄRIS neid. Ma siis ütlesin, et sa ju ütlesid, et neid ei närita. Ta vastu, et suur auster on, ikka peab närima natuke. Krt, oleks ma seda teadnud, oleks ma selle austri ikka ära söönud. Aga ta ju ütles, et ei närita neid!
Kompenseerimaks oma ebaõnnestunud austri maitsmist suutsin ma, delikatessipõlgur, maitsta tükikese  marineeritud krokodilli. Käisime nädalavahetusel ühe juubelil, kus muuhulgas serveeriti ka krokodilli carpacciot. Arvasin, et see on valge kala ja tahtsin Laurale tüki anda, kui kelner ütles, et ei-ei-ei, see on toores krokodill, ärge seda lapsele andke. Kuigi see tundus ülirõve, ma siiski maitsesin. Polnud paha, aga siiski väga rasvane suutäis. Mul käis see tükk aega suus ringi, selline blokk oli kurgus ees, lõpuks ikka neelasin alla. No ei ole delikatessid minu teema :)
Pildireportaazhi ka:
 Laura karusellil

 Vaade meie terrasilt merele

Honfleuri vaated

 Lily karusellil

 Meie maja

 Mingi linnakese rannas

 Mingi teise linnakese rannas, Poni ring 2 eurot

 veel Honfleur

 Etretat

 punkrid

 Mereannid, nämma :)