Ma ei oskagi kuskilt pihta hakata. Viimaste päevade sündmuste valguses on kogu uudiste ootus ainult terrorismil. Uudiseid lugedes haaran ainult pealkirju, kas on kuskil olnud uus rünnak või kas on mõni jooksus terroristidest kätte saadud.... Selliselt on raske elada, kogu aeg halbu uudiseid oodata.
Paul käib umbes korra kuus Pariisis, sest tal on osa tiimi seal. Ta tuli just eelmisel päeval enne seda jama sealt. AIG inimestest keegi Pariisi rünnakutes surma ei saanud, aga inimesed on seal pingul. Ma kujutan ette, kui sõda koduõuele tuleb, siis on see õudne.
Kui oli see ebaõnnestunud rünnak Pariisi rongis, see kus Ameerika sõdurid ühe kalashnikovidega terroristi kahjutuks tegid, siis ta tuli kaks päeva enne seda sama rongiga Pariisist. Ja see raibe, kes rongirünnaku plaanis, tuli ka just Molenbeekist peale. See jääb meist umbes 40km kaugusele. Paul ütleb, et seal ei ela ühtegi valget inimest. Et sealne linnapea, kes aastaid aastaid valitses, oli väga immigrandimeelne ja nüüd on tulemus käes. Kui te uudistest olete juhtunud lugema, siis need Pariisi rünnakus osalenud 3 venda, nendest kaks lausa töötasid linnavalitsuses selle eelmise linnapea heaks.
Siseminister tahab otsida läbi kõik majad Molenbeekis. Näis, kas sotsialistid seda lubavad või hinnatakse see rassismiks. Brüsselis on kõrgeim ohutase määratud. Tase 4. Meil siin on tase 3. See üks jooksus olev terrorist plaanib teadaolevalt ennast Brüsselis õhku lasta. Politsei oli Molenbeekist leidnud keemiarelva. Kurat, kust nad keemiarelva said? Käisid usinasti koolis keemiatunnis ja jätsid kõik hästi meelde või?
Kui kõiki neid uudiseid lugeda, siis on täitsa õudne olla. Aga kogu aeg ei saa selle peale mõelda, siis võibki peast hulluks minna. Selline unenäo tunne tuleb vahepeal peale, et see kõik ei ole päriselt. Raske on uskuda ja raske on kohaneda. Russalina, mu bulgaarlasest sõbranna, rääkis juba paar kuud tagasi, et Saksamaal inimesed valmistuvad rasketeks aegadeks. Et inimesed ostavad koju varuks kuivaineid jm toidukraami, mis kaua seisab. Nüüd vist peab hakkama siin ka mõtlema, et kui poed on kinni, et kodus midagi närida oleks.
Meil (ja ilmselt ka teistes külades-linnades) on linnavalitsuse hoones armee staap. Soomukid seisavad maja ees ja sõdurid patrullivad mööda tänavaid. Kellel tekib kujutluspilt kolmandat kuud sõjaväes olevatest Eesti ajateenistuses olevates poistest, siis siin on palgaarmee ja sõdurid on igavesed suured tõsise olemisega mehed. Selline kahtepidi tunne on. Ühelt poolt peaksid nad looma turvalise tunde, et sõjavägi on kohal ja kui midagi juhtub, reageerivad nad kohe. Aga teiselt poolt lisab see hirmu juurde. Tähendab ongi ikka nii tõsine olukord, et armee valvab rahu.
Selline segane tunne mul kogu aeg ongi. Vahel on suurem hirm ja mure, vahel ei mõtle selle jama peale. Üks on kindel, kui siin ikka päriselt ohtlikuks läheb, siis pakin ma oma kassid ja lapsed kaasa ja tulen Eestisse.
Aga seniks jääb lootus, et notitakse siin kõik teada olevad terroristid maha. Lootus jääb, et Venemaa, Prantsusmaa ja USA pommitavad ISISe tolmuks. Lootus jääb, et elu ühel päeval jälle vanaviisi edasi läheb.
