Kevad

Tänane ilm oli siin küll suurepärane. Päike paistis ja sooja pidi vähemalt 15 kraadi olema, sest me käisime jalutamas ja ma ei pannud isegi jakki peale. Käisin ainult kampsuniga. Linnud laulavad juba 'sitsikleit-sitsikleit' ja näha on rohelisi võrseid siin seal pungumas. Eestis võib sellise ilma otsa aprillis komistada. Lily magas ilusasti kaks tundi kärus. Tallegi ei pannud rohkem selga kui body ja püksid, mis tal toaski on. Lisaks müts ja lihtsalt tekk läks vankris peale.
Homme hommikul tuleb kohalik Kind&Gezin (Laps&Pere) esindaja meile koduvisiidile. Seda tehakse siin kõikidega ning laps on selle asutuse poolt jälgimisel kuni 3.a. saamiseni. Selles asutuses töötavad nii sotsiaal- kui meditsiinitöötajad. Vaktsineerimised jm. tehakse ka nende poolt. Homme siis saame teada, palju Lily on kasvanud ja kosunud. Viimane kord käis ämmaemand meil kodus 3.01 ja siis kaalus Lily 3410g. Pikkust ei mõõdetud. Kasvanud on ta kõvasti. Olen juba paljud riided ära pakkinud, mis enam selga ei lähe. Number 50 riided on kõik lootusetult väikesed. 56 suurus on väga paras ja ilmselt kohe varsti läheme üle järgmisele suurusele. Ei tea, kus tal selle kasvamisega nii kiire on :)
Panen ühe pildi ka, Paul vaatas jalgpalli. Tavaliselt ronib Palli talle kõhu peale mõnulema, aga sel korral hõivas Lily Palli koha. Palli pidi leppima niisama diivanil lebamisega :)

Pallasest siis ka midagi:

Täiesti tavaline karbi- ja triikimislaua kass :)

Gaasid ja Balyfen

Kolm ööd tagasi oli meil unetu öö. Lilyt vaevasid gaasid ja ta vaeseke nuttis mitu tundi järjest. Mina muidugi olin täiesti närvis, sest miski ei aidanud pisikest. Küll ma masseerisin ja liigutasin ja kiigutasin, ei miskit. Laps ilmselt tundis ka seda, et ma närvis olen ning see ei aidanud kuidagi rahunemisele kaasa. Kuna ma eelmine päev olin väga vähe söönud, siis pidasin põhjuseks väikest pudelit coca colat, mille ma jõin lootuses oma peavalule leevendust saada. Järgmisel päeval masseerisin Lilyt hoolega ja võimlesime ning ma olin valmis, et õhtul tuleb sama asi üle elada. 'Ei pidanud pettuma', õhtu saabudes hakkas Lily uuesti jonnima. Jäin rahulikuks, masseerisin, liigutasin, kiigutasin ja võimlesin temaga. Saime palju varem õhtule, sest ta rahunes südaööks ja saime magama. Järgmisel päeval käisin apteegis ja ostsin rohtu, mida Pauli üks töökaaslane, kellel ka väike laps, soovitas. Rohuks Balyfen. 100% looduslik ja googeldamise tulemusena sisaldab köömneekstrakti vms. Igatahes lõhnab Lily peale selle manustamist mõnusasti köömnete järgi. Hakkasin kohe eile seda talle manustama ja meie öö oli rahulik. Mõlemad magasime ja tõusime vaid söömiseks ning mähkmete vahetamiseks. Selline suurepärane tinktuur valmis tehtud :) ja veel siinsamas Belgias. Paul, muide, pole kunagi köömneid mujal kui juustu sees näinud :D Suurlinna värk.
Mis siin veel erinev on Eestist - ma pean lapsele kuni 3-kuuseks andma iga päev 5 tilka K vitamiini. Ütlevad, et rinnapiima laps ei saa nii palju, kui vajalik seda toota ning uuringud on tõestanud, et vähendab võimalikku ajuverejooksude riski. Nii saabki Lily iga päev 5 tilka K-vitamiini, 4 tilka D-vitamiini ja 3 korda päevas 8 tilka Balyfeni. Seedimine peaks nüüd küll piisavalt õlitatud olema :)

Jaanuaris algas siin suur allahindluste periood. Ilmselt Eestiski sama. Eelmisel nädalal väisasime ka lähimat kaubanduskeskust ja Lily magas ilusasti need mõned tunnid, mis me seal jalutasime. Tore oli vahelduseks ka endale midagi osta. Ammu aega pole ma endale midagi soetanud. Käekoti jõulude ajal ostsin. Muud polnud nagu mõtet osta. Nüüd lähevad mulle jälle oma riided selga ja preemiaks midagi uut ja ilusat ka :)
Täna käisime Ergo Baby kandekoti jahil. See pood jäi kuhugi maroko linnaosa lähedusse ja täna kallas vihma nagu oavarrest. Parkisime auto ära ja kõndisime poodi. Mingi värdjas sõitis täie hooga meist mööda läbi porilombi, nii et me olime mõlemad Pauliga pealaest jalatallani märjad. Õnneks Lily oli turvahälliga sedapidi, et hälli selg sai sahmaka vett, laps jäi õnneks kuivaks ja poriveest puutumata. Paul kandis turvahälli ja vaatas last. Mul kiilus aju nii kinni, et ei taibanud auto numbrit vaadata. Täiesti masendav värdjas...
Koti saime siiski ostetud ja mulle väga meeldib. Loodan, et Lilyle ka. Sellega on mul hea Eestisse tulla. Siinkohal siis tänan Piretit, kes mulle on juba valmis orgunninud turvahälli ja muu muusika, et saaksime ikka ringi sõita :)
Aga nüüd lähme Lilyga vanni :)

Nädal

Lily on nüüd 7-päevane, palju õnne :)
Siin kohalikud imestasid kõik, et ma reedel juba haiglast koju tulin. Ma ei saa aru, mis mõnu seal haiglas passida on. Nendel on siin komme, et külalised tulevad enamasti haiglasse, sellepärast emad ka kõik 4 päeva tahavad seal veeta. Haiglas on külalised vähem aega ning ei pea nende järelt pärast koristama ega midagi. Ja nad joovad haiglas. Mitte emad, vaid külalised. Tehakse ikka mullidega pudel lahti ja võetakse uue ilmakodaniku terviseks. Meil see vist kõne alla Eestis ei tuleks. Kuidagi imelik on haiglas juua.
Jagan siis mõned pildid ka vahepeal.
Emme väike musirullike oma esimesel päeval haiglas:

Eile käsime Lilyga esimest korda õues jalutamas: (toppisin ta liiga paksult riidesse, Huppa kombekaga pole siin ikka mitte midagi teha. Eks ma õpin)

Kodus, puhkehetkel:

Siis meie 'suikerboonen', mis külla tulnud inimestele kingituse eest antakse:

Need suhkruoad siis maakeeli on siin ikka tõeline tööstus. Kui me oma paketti valimas käisime, pidi mul pea ringi hakkama käima. Igasuguseid pakendeid, värve ja vorme, mis seal valida oli. Me leidsime kõigepealt sobiva kaardi ja selle järgi valisime siis 'ubade' teema. Kaart oli lilla-roosa-täpiline ja see saigi meie teemaks. Suured pakid on mõeldud täiskasvanutele ning need pisikesed on mõeldud lastele. Laste pakis on sees M&Msid ja suhkruoad ning lisaks väike mobiiliripats roosa pardikese või lilla kärbseseenega, suurte pakis on ainult suhkruoad. Kõik on käsitsi pakitud, sildid käsitsi kirjutatud ja hind muidugi ka vastav. Aga nii on siin tavaks :)

Lisaks oleme nüüd peaaegu ühel pool ka Lily registreerimise, ID-kaartide ja muu vajalikuga, et saaksin kuu aja pärast Eestisse lennata. Mõned asjad tahavad veel ajamist, näiteks apostillimine, aga põhiline on tehtud. Kogu selle asjaajamise käigus oleme saanud igasugust nänni kõikidest ametkondadest, kus me läbi käinud oleme. Haiglast anti beebipakk, mis sisaldas suurt pakki mähkmeid, beebisalvakaid ja beebikosmeetikat (vanniõlid, kreemid jm). Apteegist saime paki. See sisaldas küll suuremas osas reklaami ning sooduskuponge ja mõningaid testreid. Communityst saime tseki 50 eurole, mis kehtib kasutamiseks praktiliselt kõikjal Edegemis. Mutualityst saime paki, kus oli sees pudipõll, hommikumantel, mänguasi, tekk ja suur hulk igasugust turvakraami näiteks nurgakaitsmed, elektripistikukaitsmed jne. Nendepoolne sünnitoetus on 275 eurot. Lisaks maksab Mutuality 375 eurot, kui last rinnaga 6 kuud toita. Iga kahe kuu tagant 125 eurot. Ja kui lapsega lähed ujuma, beebimassaazhi või -võimlemisse, siis ka nende tegevuste eest maksavad iga eest mingi summa. Riiklik sünnitoetus oli 1300 euro ringis.
Ämmaemand tuleb vajaduselt tasuta koju, kui on soov nõustamist saada. Meie juures käis ka esmaspäeval ämmaemand kodus Lilyt kaalumas ning vereproovi võtmas. Vereprooviga uuritakse erinevaid ainevahetushäireid, mis võivad beebidel olla. Selleks peab laps olema vähemalt 4-päevane. Lily oli esmaspäevaks kenasti kosunud. Reede hommikul oli ta sünnikaalust 80 g kaotanud. Esmaspäeval oli ta sünnikaalule lisaks 60g juurde võtnud ehk siis nädalavahetusega 140g kosunud. Praegu on juba sellised armsad põsed endale söönud.
Lisaks on siin korralik sotsiaalhoolekanne. Kõiki Belgias sündinud lapsi jälgitakse kuni nende 3.a. saamiseni. Esiteks tulevad nad koju ja edasi tuleb regulaarselt nende juures käia. Seal ka vaktsineeritakse ning lastearstid jälgivad lapse kasvamist ja kosumist. Siin vaktsineeritakse beebisid alles nende 2-kuuseks saamisel. Nii et meil veel ühtegi vaktsineerimist ei ole tehtud. Sellise jälgimise all ilmselt avastatakse laste võimalik väärkohtlemine kiiremini ning lapsed saavad vajadusel abi.
Muud nagu ei oskagi hetkel kirjutada. Arvutis istumiseks on jäänud vähe aega, pigem veedan seda oma pisikest imet vaadates :)

Ahjaa, juba eelmise aasta jõulude ajal pidin šoki saama, kui nägin paljudel akendel rippuvaid jõuluvanasid. Minu meelest väga kole, näevad välja justkui poodud. Aga vaadake ise, see konkreetne näeb isegi veel suhteliselt elus välja. Muidu on küll nagu laste hirmutamiseks riputatud need vanad.

Lily

Saage tuttavaks - see on Lily :)
Ta sündis 30.12.2010 kell 00:38, sünnikaal 3370g ja pikkus 53cm.
Sünnitus oli pikk, 27 tundi, aga tulemust igati väärt :)
26 ja 27 öösel olin magamata, sest siis hakkasid libavalud. 28 päeval kestsid need ebaregulaarsed valud juba terve päeva. Õhtul kella 22 ajal kobisin veelkord duši alla, sest valude vahe hakkas regulaarseks muutuma. Selle aja võtan enam vähem ka sünnitegevuse alguseks, sest valud ära ei läinud. Valutasin kella 3ni öösel ja siis ütlesin Paulile, et nüüd hakkame vist minema, valude vahe umbes 5 minutit. Enne haiglasse sõitu helistasime oma arstile. Ta kutsus meid lahkelt keset ööd enda juurde vastuvõtule, et vaadata, mis seisus ma olen. Avatust oli 1 cm ja ta ütles, et võib haiglasse minna, kuid võib rahulikult ka veel paar tundi kodus oodata, sest lapse pea ei olnud veel täitsa alla laskunud. Läksime koju, mulle meeldis nii rohkem. Kella 6 ajal olid valud juba väikeste vahedega ja sõitsime haiglasse. Avatust 4 cm. Lootsin, et lõunaks on asjaga ühel pool. Valutasin seal siis pallil ja voodil ja lõpuks kobisin vanni. Mõne tunni pärast kontrolliti, ikka 4 cm. Umbes kella 14 ajal, kui avatust oli vast 5 cm, otsustati veed lahti teha. Sain emakasisesed andurid endale külge, mis mu liikumisvabadust oluliselt piiras. Kuid ma olin oma varasemate magamata ööde tõttu nagunii juba nii jõuetu, et püsti seismine ei tulnud kõne allagi, võttis üle kere värisema. Kella 15 ajal, kui avatust oli ikka veel 5 cm, otsutati mulle panna tilka, et emaka tööd stimuleerida. Kui enne seda olid valud talutavad, siis tilgaga oli ikka väga suur tegemine, et mitte karjuda. Kohusetundlikult muudkui uuuuuutasin ja Paul masseeris mu selga. Kella 16 ajal ikka mitte mingit vahet, nõudsin epiduraali. Selle ettevalmistamisega läks aega, ja kui epikas valud maha võttis, kukkusin tunniks ajaks täiesti sügavasse unne. Üles ärgates oli avatust vaevalt cm juurde tulnud. Tilka keerati kangemaks. Vaene väike Lily pidi üksinda töötama sel ajal, kui mina epikaga voodis suhteliselt tundetult lebasin. Siis ühel hetkel läks lapse südametöö aeglasemaks ja loodeti, et nüüd on täisavatus. Kus sa sellega, natuke oli veel juurde tulnud. Tilka võeti vähemaks. Minu arst, kes töötab erapraksises, mitte selles haiglas, käis mind päeva jooksul korduvalt külastamas. Peale oma vastuvõtu lõppu tuli ta, et jääda. Väljavaated olid mul suhteliselt kesised. Ta pakkus, et proovime tilka vähehaaval tõsta, mitte järsu sammuga nagu päeval tehti. Kui see tulemust ei anna, siis jääb üle ainult keiser. Ma olin põhimõtteliselt kindel, et nagunii tuleb keiser. Ja ma nii tahtsin ise sünnitada ja ilma valuvaigistiteta... ometi olin arvestanud, et kõik võib minna hoooopis teisiti. Õhtul, enne kui tilka hakati vaikselt kangemaks keerama, oli emakakael ikka vaikselt avanenud, kuid mitte täielikult. Pooltunnid kukkusid ja tilka keerati juurde. Laps pidas sellele hästi vastu ning natuke enne südaööd oli vaid väike äär jäänud. Peale südaööd lubati pressima hakata. Epikaga pressimine on küll suhteliselt nüri tegevus, sest pressi ei tunne. Katsusin kõhtu ja selle järgi pressisin. 30.12 kell 00:38 oli laps kõhul. Tütreke sai apgari hindeks 9. Sööb, magab, uudistab vahel maailma ja on väga hea ja armas laps emmele-issile.

20.12.2010

Nii, täna peaks kirjade järgi olema see tähtis päev, millal põnn võiks saabuda :) Aga tundub, et nii mitte ei lähe. Täna on Stina sünnipäev. Palju õnne, Stina :) Facebooki piltide pealt peeti ikka masuajale kohaselt sünnipäeva, laud oli mereandidest lookas. Küll oleks neid vähisõrakesi isegi hea meelega söönud :)
Ilm oli väga ilus. Päike paistis, neljapäeva õhtust maha sadanud lumi hiilgas päikse käes ja parasjagu mõnus nullilähedane temperatuur oli. Kuigi päike siin endiselt soojendab. Varjus oli lumi krudisev, aga päikse käes täitsa sulanud. Eestis detsembripäike üldiselt lund ei sulata.
Käisin fortis jalutamas. Nädalavahetuse istusin toas, sest mingi tõbi tahtis kallale tulla. Nina tilkus ja kurk oli valus ja selline väga hädine oli olla. Täna aga kõik jälle ok. Eelmisel nädalal oli forti ümbritseva kanali jää enamuses vee all, aga tänaseks oli jää palju tagasi võtnud. Võtsin lindudele saia kaasa. Seal on nii mitu toredat albiino parti ja minu meelest elab seal isegi üks täiesti tavaline koduhani. Või on see hani siis ka albiino, ma ei tea.
Kassi ma täna ei näinud. Äkki pargivalvur laseb teda ikka oma putkasse. Poetasin kassile kaasavõetud krõbinad tema toidukaussi, eks ta siis sööb, kui tagasi tuleb.
Eelmine nädal sai Paul uue ametiauto kätte. Küll ta punnitas, et sellest mersust pääseda, aga ei läinud õnneks. Talle põhimõtteliselt mercedesed üldse ei meeldi. Ütleb, et need on vanaisade autod. Ja olgugi, et see auto on tal AMG lisadega, ei ole ta väga õnnelik. Mina, kes ma ei oota väga teravaid sõiduelamusi ja ei oma eelarvamusi mersude suhtes, leian, et see auto on väga normaalne nii seest kui väljast. Hea mugav suur laev. Aga eks igale oma...
Neljapäeva õhtul hakkas siin lund sadama ja kui me reede hommikul arstile läksime, siis ei suutnud see auto üles sõita enne ristmikku ja rattateed asuvast kiirusepiirajast. Nii et kaks järgmist autojuhti meie taga pidid meid lükkama. Oi ta kirus seda mersut. Muidugi on väga normaalne ka, et auto keset talve tuuakse suverehvidega. Aga siin ei ole talverehvid kohustuslikud ja enamus inimesi ei vaheta talveks rehve. Naelad on üldse keelatud. Aga täna ta sai siiski autole talverehvid alla. Minu väike punane punn sõidab suverehvidega siin täiesti normaalselt, pole ma millegi taha veel kinni jäänud.

Täna

Täna oli selline veidi jahedam päev. Ilmselt oli paar kraadi külma, sest maas oli kerge jääkirme, kuid päike paistis ja oli väga mõnus jalutamise ilm.
Ümber Antwerpeni on kaheksa  kindlust, mis on 1865.a-l ehitatud, et linna kaitsta, kuid neid pole reaalselt kunagi kasutatud. Tänaseks on neist vist alles ainult viis ja needki paljuski lagunenud. Meie juurest umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel asub Fort 5. Käisin seal täna jalutamas ja nägin ilmselt oma esimest kodutut kassi Belgias. Oli teine valvuriputka juures, kus oli tegelikult ka söögi- ja joogikauss. Joogikausis oleval veel oli paks jää peale külmunud ja toidukauss oli tühi. Kuna valvuriputkas kedagi ei paistnud, ei saanud ma ka kellegi käest kassi kohta pärida. Kuna ta ei näinud rääbakas välja, siis ilmselt ta ikkagi süüa saab seal. Ilus, natuke britti meenutava ümara näoga kolmevärviline nooruke emane kass oli. Sõbralik, nurrus nagu pöörane, aga süles ei tahtnud olla. Tegin mobiiliga paar pilti ka, aga selle juhtme, millega pilte telefonist arvutisse saaks tõmmata, olen Eestisse jätnud. Aga ilmselt elab see kiisu seal ikkagi tänaval ja külma eest kuhugi tal varjuda pole. Lähen homme uuesti ja viin talle midagi süüa. Ehk leidub sel korral ka keegi inimene, kelle käest küsida, kas kassil peavari või kodu kuskil on.
Jalutuskäigult tagasi tulles sõitis minust mööda google earth'i auto. Saan nüüd ka internetiavarustes nähtavaks.

Postkastis oli täna mulle kiri. Ümbrikus oli kaart järgneva sisuga:
Saying goodbye is never easy. Certainly not if it is to a good friend as Murka. Even though he wasn't very young any more, it was a very hard decision to make. So we all wish you strenght and give you all our symphaty. The whole team. (ja viis allakirjutanut). (Lea, et sul lihtsam oleks, siis nad kirjutasid - Hüvastijätt ei ole kunagi kerge, eriti kui jätta hüvasti sellise hea sõbraga nagu Mürka oli. Ja kuigi ta ei olnud enam väga noor, oli see siiski väga raske otsus. Ole tugev ning meie kaastunne. Kogu tiim). Ma lugesin seda kaks korda pisarsilmil ja siis taipasin, see kaart oli loomakliinikust. Täitsa uskumatu, et nad mulle kliinikust sellise kaardi saatsid. Nii armas liigutus neist.
Ma väga igatsen oma kaisukarukest!

Mürka

Mürka jäi paar nädalat tagasi haigeks. Kõht oli lahti ja arvasin, et see on stressist. Kodune tarkus ei aidanud seda korda saada. Käisime siin kohalikus kliinikus, kus ta sai antiobiootikumid ning seedimist toetava pasta raviks. Kahjuks see ei andnud tulemust. Nädala pärast uuesti kliinikusse minnes tuvastati tal aneemia. Aneemia põhjustajaid võib olla väga palju arstide sõnul. Võeti vereproov, et kas sealt õnnestub midagi tuvastada. Kohapeal testiti ära FIV ja FeLV (need on kasside ravimatud haigused). Selle testi tulemuste ootamine oli väga hull. Tulemused olid minu suureks rõõmuks negatiivsed. Järgmine päev tulid ka vere ja väljaheite analüüsi vastused laborist. Väljaheites mingit elu ei leitud, seega parasiidid kõhulahtisust ei põhjustanud. Vereproovis olid maksa ja neeru näitajad korras, aga vere enda seisund kehv. Hemoglobiin väga madal ning valgete vereliblede arv veres üle normi. Saime uue ravi, kuigi diagnoos oli ikka selgusetu. Üleeile tundus mulle, et Mürkal läheb paremaks, kuid eilse kehva söömise peale tõusid mul jälle emotsioonid lakke. Kuna ta täna ka resoluutselt söögist keeldus, siis helistasin uuesti kliinikusse. Kutsuti kohale. Vahepeal käis Mürka kastis ja tegi sinna junni. Mul oli selle üle uskumatult hea meel. Aga ta oli nii loid ja apaatne. Vedelesin temaga voodis ja silitasin teda ning kass nurrus kõva häälega.
Kliinikus soovitati mul soojalt kassile vereülekande tegemiseks suuremasse kliinikusse minna. Nad kohe ka kenasti helistasid sinna, et mulle aeg saada. Kõne käigus konsulteeriti senist ravi ja analüüse ning teise kliiniku arst ütles, et selliste verenäitajatega kass peaks olema surnud. Nii kehva verepildiga tavaliselt loom ei ela. Ning selline asi ei teki paarinädalase kõhulahtisusega, vaid on kindlasti põhjustatud millestki palju pikaajalisemast. Nii paluti mul siis Mürka sinna jätta, et uurida, kas leidub kasvajaid või midagi muud, mis aneemia on põhjustanud. Natuke aega tagasi sain ma kõne kliinikust, et nad leidsid suure vähkkasvaja kuskilt neeru lähedalt ja et prognoos on halb. Jah, seda võib opereerida, kuid arvestades kassi kehva seisukorda pole üldse kindel, kas ta selle üle elab. Lisaks peaks jätkama kemoteraapiaga ja kaua see Mürksile elupäevi juurde annab, on prognoosimatu.
Seega lähen ma nüüd kliinikusse, lasen endale uuesti selgitada, mida nad täpselt leidsid ja väga tõenäoliselt tuleb mul Mürkaga hüvasti jätta ning lasta tal minna.
Arvestades, kui kehvasti on ta ennast viimased päevad tundnud ja nüüd ka söömast keeldunud, ei ole mul muud varianti. Koju teda tagasi tuua, et siin tema aeglast lõppu pealt vaadata ei ole ka inimlik.
Minu väike kallis karupojake.... :(